Oll’ aasta 1980 ja illos suvinõ aig, ku ma olli Võro müüblivabrikun meistri montaaþi-viimistlüstsehhin.

Egä kuu lõpun mi, meistride punt, tekk’ tüüliidsile nii üteldä tüükäskõ ütenkuun, et arota, kon, kelle man määnegi tüüline oll’, mitu tunni ja määnest tüüd tekk’. Tuud oll’ selle vaia, et perän, ku tull’ tüüliidsile palgamasminõ, ei olõs inäp ütlemist.

Tüükäsu valmi, umavaihõl soti selge, kar’as’ äkki Heero Aadil päähä, et tä taht Alasi Heikiga sepikuan alasi nõstmisõn rammu pruuvi.

Aadi oll’ sääne lühkene ja mädsärik, Heiki nigu Kalõvipoig. Käe lüüdi kokko ja lepüti, et kaotaja tege kasti õlut. Tunnistaja leivä käe lakja ja oll’ sepikotta minek.

Tii pääl Heiki ütel’ Aadilõ, et näet, tan viimistlüse lakiruumi man välän lakivaadi 200 killo, nõstami mi naa lämmistüses puki pääle, muido vast alasi nõstmisõ aigu vinütämi naba är.

Vaadi saiva peris häste puki pääle ja võisõ edesi minnä.

Tii pääl muidoki saatjamiiskund olli väega targa oppama, kuis iks nõsta, et näide lemmik võidasi. Mõtõlda, avvuhind iks meelüt’, ega härgütäjide suu olõ-i kah sainalahe.

Sepikuan ollõn läts’ kõvas murdmisõs, selle et kõnõldi kokko, et tetäs üts katsminõ lämmistüses ja 3 peris katsmist, nigu piät.

Edimält tõmmati iks luusi kah, kes alostas. Tuus sai Aadi.

Pruuvsõ tuu, mis pruuvsõ, es õnnistu. Heiki muheli õnnõ umma suurdõ habõnadõ ja lei käega ümbre, edimädse kõrraga kah es saa liigutõduski.

Tõnõ kõrd saiva mõlõmba iks alasilõ tuulõ ala.

Kolmas kõrd külh Aadi punnit’ nii, et toetaja ütli, et jätä no, muido kargasõ silmä pääluu seest vällä.

Heiki käändse käüsse üles ja ütel’, et mis tan iks aigu viitä, saa rutõmb õdagulõ, ja haard’ ümbre alasi kinni, ja näet, nõstsõgi uma paarkümmend sentimiitret üles.

Kos nüüt tulliva ola pääle patsutusõ nii ütelt ku tõsõlt puult, selle et luuta oll’, et avvuhind juvvas nigunii ütenkuun är.

Johansoni Madis


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit