Seo om mu imä mälehtüs, midä tä üttealasi kõnõli, peri aastast 1939. Tuulaol oll’ õgal talol mõtsu seeh suuhainamaa. Kellä nelä aigu minti sinnä käsivikatidõga niitmä. Vagadsõ ilmaga kuuldu esiki nurmi pääle «mõtsamehiläisi» lõbusat tüütämist: säält tull’ poon’atamist, kiuhkmist, uikmist naabrihainaliidsilõ ja mis kõgõ tähtsämp, vikatidõ tilinät, higomist.

Pääle lõunat minti käsirihädega riibma. Haina panti leheste pääle rukka, et tõmmata nuu hobõsõga küüni vai suurõ kuh’a mano, miä oll’ säälsamah niidü veereh.

Nii sõs võtsõ 1939. aasta suvõl võimust pikäaolinõ põud. Talomehe märgodi, et haina tulõsi vitä hobõsõga mõtsast vällä nurmõ viirde ja säält kõrraga kodo. Sõs ei olõ talvõl tuisu ja külmäga küüni vai kuh’a mano asja.

Suu oll’ küländki tahhe. Kambaga ehitedi üle vaividõ kotussidõ purdõ. Tuud vahtsõt tiid piteh saiva kõik perre uma hainarua mõtsast vällä. Kõigil väega hää miil, et tüü õnnistu.

A oh hätä, üüse nakas’ müristämä ja vihma sadama. Kotusõ pääle kihot’ kõva piksetorm. Räüssä tull’ kah ja murdsõ külä pääl hulga puid maaha. Mõnõ puu olliva välgiga pilvastõs pestü ja mustas kõrbõnu. Kundiotsa maja sai ka välgist külge, õnnõs inemise vika es saa. Esiki aiakraami oll’ räüsätü.

Välgi tsähvmisest oll’ tarõ olnu kõik aig valgõ. Naasõ olõvat pagõnu viimädse päävä hirmuga aho taadõ, sängü ala vai kohegi pümmembähe kotusõhe varjo.

Tõnõ päiv, ku ilm rahusi, lätsi külämehe mõtsa viirde ummi kuivi rukõ kaema. Nõrgõmbidõ närvega miihil olõvat silmi iih mustõndama naanu, ku tuud pilti näivä. Es olõ üttegi ruka pistü ja hainugi olõs õs õigõlõ.
Kõik, mis perrä oll’ jäänü, videli nurmõ piteh lajah, sääl hulgah rualehese.

Tüü ja vaiv oll’ olnu as’alda, a luudusõ vasta ei saa. Üttegi hainatuusti es saa kellelgi kodo, kõikõ tull’ otsast alosta.

Liira Singa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit