Edimädse Eesti Vabariigi aigu ehitivä mu esä ja vanaesä hindäle vahtsõ elomaja. Vanna elomajja panti suvõs kana.

Kanul oll’ hüä aknõst vällä kanaaida linnada ja nä es päse kohegi pindride pääle sapitsema. Vana elomaja korstna taadõ miildü kanul munõma kävvü, sääl oll’ kanul var’opaik. Ütspäiv nakas’ üts kana kloksma ja imä lubasi tuu kana haudma panda.

Õdagu hämäräga pand’ imä sinnä korstna taadõ joba luuduisilõ munõlõ mõnõ muna mano, nii õt 10 vai 12 munna sai täüs. A sääl pesäh oll’ ka üts vana hallis tõmmanu luutõmuna kes tiid kost aost joba. Hämäräga imä tuud muidogi es näe.

Haudma pant kana jäi ilostõ pesä pääle püsümä. Tull’ sis päiv ku kanamunast tulli poja vällä ja kana marssõ ummi poigiga pesä päält är ussaida.

Paar päivä ildampa löüdsimi velega, õt sinna kanapessä om üts muna tervenä järge jäänü. Veli arvas’, õt kuur om munal väega paks ja kanapoig ei olõ jõudnu vällä tulla. Võtsõ sis tuu muna, otsõ terävä otsaga pulga ja nakas’ munalõ mulku sisse tsagama.

Ütekõrraga käve kõva kärgähüs. Mi mõlõmba velega sattõmi suurõst hiitümisest persüle maaha ja sis pannimi suurõst hirmust tarõ mano juuskma.

A vele mant tull’ nii hirmsat haisu, õt ma pagõsi kavvõdahe. Asi parasi, ku imä andsõ velele puhta rõiva sälgä.

Pisu ildampa lätsi kanalauta kaema, õt midägi pidi õks tuu paugu pääle järge jäämä, aga ma es lövvä midägi. Esiki nõglaotsa suurust munakoorõ tükkü es lövvä. Kas käve mõni kana nokmah vai oll’ tuu kärgähüs nii kõva, õt mädämuna linnas’ miljonis ja järge jäi õnnõ tuu jälle hais.

Hirmus mõtõlda, kuis vällämaal pillutas mädämunnõga halvu poliitikit ja politseid. Meil Eesti rahva siäh säänest muudu ei olõ.

Pressi Einar

Suur pauk
Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit