Ma ei saa arvo, mille tuud vällälastut raketti niimuudu takan otsiti. Ma saa arvo, et tä massõ mitusada tuhat, a ku tä maaha sattõ ja plahvat’, sis linnas’ tä jo jupõs. Ainumanõ mõtõ om, et nä tahtva tuud määndsengi autoteenindüsen üles pessä, är pahtõlda ja värvi ja sõs maaha müvvä. Perän om jäl üts hääuskja ostja hädän.

Sõaväeläse ei olõ kõgõ terävämbä pleiädsi ilman olnu. Levvät katskidsõ raketi üles, a ega pauku inämb raketi sisse tagasi ei panõ, tuu om joba är käünü. Vai om tehniga niipall’o edesi lännü, et saa paugu raketi sisse tagasi panda? Sõs vast omgi niimuudu, et om tett kats otsmismiiskunda: üts kamp ots raketti, vai mis täst perrä om jäänü, ja tõnõ kamp ots pauku. Vast om õks meil sääne paugukamp, vähembält võinu olla, kaitsõliitlaisist ja kodotütrist kasvai. Ma es tahtnu usku, et pauk niisama är kaos. Kõgõst, mis mi seon elon teemi, jääs jälg. Ei olõ niimuudu, et asi om ja sõs tedä õkva inämb ei olõ.

Energiä jäämise säädüs ütles, et energiä ei häö ega kao, a muutus ütest liigist tõistõ. Tõisi sõnnoga, pauk om uma olõmisõ poolõst kavval. Ütel aol om tä raketi seen vakka, sõs pand põmaka är, nii et kumisõs, ja sis om tä silmä alt kaonu. Om mõnõn tõsõn olõkin, nii nigu ka vesi või olla ijä, lumõ, tossu ja pää kujol. Ja ku sa teda üles ei levvä, või tä sul jäl ütel pääväl paugu kujol tagasi olla ja pand sällä takast litaka är.

Peris hirmsa asi om seo elõ. Kõik aig ooda pauku. Vaikus ei paistu kah inämb kuigimuudu turvalinõ, ku mõtõlda, mis sääl takan olla või. Kuis ülepää saa säändsen olokõrran tüüd tetä ja produktiivnõ olla?

Ei noh, loogilinõ, ku mõtlõma naada, sõs täämbädse päävä tehniga ja tiidüs om nii edesi lännü, et pauk või-olla ei olõki kohegi kaonu. Tä om parhilla kah viil õhun, a tä om häste är sumbutõt. Tä om kõik aig olõman, a mi lihtsäle ei kuulõ. Ja naid sumbutõduid paukõ või õhun mitu olla. Peris pall’o! Kooni seenimaani vällä, et või esiki küssü, kas äkki vaikus ei olõki muud ku üts suur ärsumbutõt pauk…

A ku nii piässi olõma, mis sõs saa, ku ütel pääväl ei olõki inämb määnestki sumbutamist, 24/7 om kõrvun õnnõ üts pauk. Tuu suur pauk, millest universum tekkü, om kah mu meelest seenimaani üles leüdmäldä. As’a omma niimuudu, et ku tä muutu universumis, omgi universum järeligult üts suur ärsumbutõt pauk ja om õnnõ ao küsümüs, kuna tä ütel hääl pääväl tagasi paugus muutus.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
universumi tegünemise pääle märgotaja

 

 

Jaga seod artiklit