Meil oll’ keskkoolin häste kimmäs aoluuoppaja: kõik käve timä taktikepi perrä. Timä tunni es tohe minutitki ildas jäiä, aastaarvu pidi raudsõlt pään olõma, egän tunnin pidit olõma valmis püstü kargama ja õkva vastama. Ja vastakõnõlõminõ es tulõ kõnnõ alagi.

Valimiisi aigu oll’ mi aoluuoppaja õks valimiskomisjoni esimiis ja koolitüüst prii uma kuu aigu. Tä iist andsõ tunnõ tä tõnõpuul, kes tüüt’ kah saman koolin.

Mi uutsõmi tedä: tä oll’ hää nall’asoonõga, tark kõkkõtiidjä. Tä tunni oll’ rõõm minnä. Mi tahtsõmi tiidä uma kandi aoluust, raamatist, mis olli är keeletü, tähtsist inemiisist, kellest meile tunnin es kõnõlda, a kotun kõnõldi. Meil oll’ egäs tunnis valmis mõtõld, millest vai kellest tahtsõmi midägi vahtsõt kuulda. Ja tunn läts’ki nigu linnatõn. Vahel lõpõt’ mi jutuajamisõ järgmädse tunni oppaja. Innekuulmalda lugu: vahetunni es tahetagi minnä. Ja nii kuu aigu.

Meil pidi tuu aoga selges saanu olõma suur esämaasõda. Ku mi uma oppaja tagasi oll’, nakas’ tä õkva küsümiisi küsümä. Tä uutsõ, et mi olõmi valmis nigu kõgõ üles hüppämä ja õkva vastama.

Klass oll’ nii vakka, et lõika vai väidsega õhku. Oppaja nägu läts’ kõrrast kur’õmbas, tä lei plaksti päivigu kinni ja tormas’ klassist vällä.

Mi tiidsemi: nüüd algas suur-suur esämaasõda.

Ja alas’ki.

Aidma Hele

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit