Olõt nuur vai vana – meil egälütel om sünnüpäiv. Mul om sünnüpäiv näütüses sügüse. Latsõn sai taad päivä oodõtus. Imä küdsi küümnekuklit, mano käve lõhmusõhäitsme tiivesi, mõnikõrd limmunaat kah. Ma arva, et kuklidõ peräst tulliki mullõ küllä tõõsõ latsõ uulidsa päält.

A vanan iän tuu kõik ei olõki nii tähtsä. Kõgõ ilosamb om, ku tunnõt, et sinno olõ-i viil unõtõt. Telehvon nakkas tirisemä joba hummogu varra. Kõlistaja omma kah küland vana, nigu ma esi. Soovitas õnnõ ja kõvva tervüst. Mõni lugõ värsse, mõni lask laulu. Elorasõhuisist ja tervüsehätist mi säändsel pääväl ei kõnõlõ.

Telehvon kõlisõs ja ma võta toro. Kõlistaja ütles väega tasadsõ ja nõrga helükesega: «Palju õnne sünnipäevaks!» No tuu om külh saa-aastanõ! A mu tutvidõ tsõõrin olõ-i saa-aastast… Küsü, kes tä sääne om. «Iida!» tulõ tasanõ vastus. Viil targõmbas lätt: esä unutütär Iida olõs päält saa aasta, a tä läts’ siist ilmast är joba ammu. Pään om segähüs ja ei mõista inämb midägi üldä, ku kuulõ naarulist hellü. Mu umaaignõ tüüseldsiline lassõ latsõlatsõl kõnõlda.

Tulõ vällä, et Ida Marie ei olõki saa-aastanõ muldvanakõnõ, om tsipa alla kolmõ aasta nuur tütrik. Ma ei pahanõ tüüseldsilidse pääle hanitamisõ peräst är. Nakka kah naarma ja tunnõ hinnäst ku nuur. Ütle, et tekku lats’kõsõlõ pikk pai.

Mu sügüsedsel sünnüpääväl om mul äkki sääne tunnõ, nigu olõs kevväi tagasi tulnu.

Valpri Liina

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit