Om aig anda hindäle aigu pümmega harinõda ja ruttu vähembäs jättä

Süküs. Rõugu rahvas on ütelnü: «Pääväl käändäs mustõmb puul pääle.» Viil omma päiv ja üü ütetasatsõ a pümme aig võtt egä üüga rohkõmb võimust.

Kuul om jõudsa kasumisõ aig. Tasakaalust saa alostusõ mi hää tervüs ja rõõmsa miil. Võta hindä jaos aigu, mine mar’a- vai seenemõtsa ja proovi löüdä tasakaalu ummi kohustuisi ja armsidõ inemiisiga oltu ao vahel; tarõh ja väläh olõki vahel; hengeao ja tüüao vahel; tegüsä ja puhkamisõ ao vahel; trenni ja lebo vahel…

Käänüaig om hää kaia üle, miä suvõ joosul om saanu kuis sügüse hinnäst talvõ vasta valmista. Võta kõllanõ ja rohilinõ villanõ lang, hüdsetükk sannast, mõni leeväpala, kruusiga suula ja mõni verrev sent, kata pää rätiga ja mine pääväperi tennämä ummi huunit, viläpuid, eläjit, maad, kivve ja tiid, midä müüdä käüt.

Ku kodohoovil tsõõr pääl, sis tii sannaahjo tuli ja kõnõla sannakõsõ ja edevanõmbidõga. Sügüsene käänüaig om esä, esäimä ja esäimä esäga nõvvu pidämise aig. Mis mu eloh häste om? Kuis ma saa tuud hääd viil parõmbas? Koh ma parhilla olõ? Määnest ello ma ellä taha ja elä?

Olõ õi tähtsä hinnäst kõik aig sundi ja muuta. Tähtsä om meelerahu. Kõik om nii ku om. Tuu olõ õi hää ega halv. Lihtsäle om nigu om. Kõik om katõ poolõga: hää ni hallus; pümme ni valgõ; miis ni naanõ. Kullõ umma henge!

Sannaahjo võit kodo ümbrest panda viit sorti ossaraagõ: pihlakat, tammõ, kuust, lõhmust ja sarapuud.

Pääle lõunõ tii tsõõr pääle umalõ maalõ: tennä põldu ja mõtsa ja nurmi ja suud; puid ja puhmõ; vett ja kivve. Süü mõni pihlamari ja kae valmis, kost pääle edimäst külmä kibuvitsamarjo saat kor’ata. Tekku õi pääh plaanõ, midä kõkkõ vajja tetä om ja miä kõik tegemäldä om. Kae, ku illos ja võimsa om luudus, luudu ja su elo! Võta tuu ilo vasta ja olõ tenolik!

Innemb päävä kaomist mine sanna.

Pääle sanna võtku õi tuld üles. Anna hindäle aigu pümmega harinõda ja ruttu vähämbäs jättä! Süküs om küllusõ aig. Olõ tenolik!


Veeroja Eda,
Mooska talo pernaanõ

Jaga seod artiklit