Taa jutu kõnõl’ mullõ ildaaigu üts naabrinaanõ, kiä om jo katsõkümne ligi. Tä ütel’, et noorõmban külh sääntseid asju es usu, a nüüd juhtu hendäga.

Suvõl näkk’ tä unõn umma velle, kiä jo ammu koolu om. Tuu oll’ käünü naidõ latsõpõlvõkotun üte huunõ ussõ mant tõsõ manu, a kohegi sisse es päse. Viimäte kattõ ärä.

Timä oll’ kaenu tuud ussi kakmist mehega päält ja oll’ ülnü mehele, et mille tä tarõ ust es proovi, tuu oll’ jo vallalõ. Ja miis oll’ timäle unõn ülnü, et täl oll’ vast muialõ asja.

Hommugu kõlistõdi neile ja ülti, et üts sugulanõ, naistõrahvas, om hendä üles poonu.

Matussist oll’ mõni nätäl müüdä, ku tuusama unõnägijä üüse heräsi ja tunsõ, et kiäki om tarõn: õhk liigus, a ütski akõn vallalõ ei olõ. Istõ tükk aigu sängün ülhen, a tunsõ, et kiäki sais õks tarõn.

«Ütli sis kõva helüga, et mine minemä ja jätä mu hing rahu, mis sul mukka asja om. Ja loi issameie kah. Sis sai magama jäiä, a unõn tull’ tuusama naistõrahvas mullõ ütlämä, et ega ma es olõs sinnu segämä tullu, a Jaani es olõ kotun. Jaan om tuu poonu naasõ miis. Mul sai hirmudu, mõtli, et nüüd om mehega ka medägi juhtunu, ja kõlisti hommugu näide tütrele. Tuu ütel’, et es olõ jah essä üüse kotun, tä oll’ sõsarõ puul ja joud varsti kodu.»

Nii et uma käe läbi tõistõ ilma lännü hing es saa mitu aigu rahu.

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit