Kandlõmängjä ja -oppaja Kanni Tuule sai timahavadsõ Eesti folkloorinõvvokogo perimüskultuuri avvohinna «Teotugi». Avvohinnaga tunnustõdas perimüskultuuri kandjat, kink tegemise avitasõ perimüst egäpääväello tuvva ja kiä hindä tegemiisiga tsusk tõisi ümbretsõõri perimüsega tegelemä. Õkva sääne inemine Kanni Tuule omgi.

Kimmäle om Tuule «süüdü» tollõn, et väikukandlõ mängmine Eestin jälki moodun om. Perämädse paarikümne aastaga om naatu väikutkannõld oppama koolin, taad pilli tarvitasõ mitmõ perimüsmuusika ansambli. Tuule omgi inämb tunnõt ku väikukandlõ mängjä ja oppaja.

A perämädse viis aastakka om tä rahvakannõld uurnu ja mängnü. «Kandlõga olõ tõtõst aastakümnit joba kokko puttunu, a rahvakandlõ mänguga vei minnu kokku rahvakandlõ kaardistamisõ projekt, miä alas’ 2012,» seletäs Kanni Tuule.

Esierälidse vanaaolidsõ mängutehnika

Tuu projekt tähendäs, et kogutas kokko teedüst pillimängjide, pille ja mängustiili kotsilõ ja võetas linti ka pillilukõ. Egä mängjä kotsilõ täüdetäs ankeet ja kor’at teedüs lätt Eesti rahvaluulõ arhiivi.

Tuu teedüse korjamisõ man om löütü maailmakultuurin esieräliidsi kandlõmänguviise, minkast inne arvati, et nä omma joba är unõhtõdu. Näütüses vanaaolinõ katmistehnika. Katõ kandlõmängjä käest om tollõn tehnikan mängitüid lugusiid no ka linti võetu. Kanni Tuule kõnõlõs, et esierälidse mängmisviisi kaosõ, ku nä moodust är läävä. «Vanaaolist asja ei opata noorõmbilõ,» seletäs tä.

Sammamuudu löüti mõnõ aasta iist Põlvast ja Perävallast viil noid pillimängjit, kiä mängvä kannõld päkäravvaga. Tuu oll’ Ahunapalu kandi kunagidsõ pillimeistre ja pillimehe Tähnase Akseli mängustiil: et pill pidol kõvõmbat hellü tennü, panti pässä ümbre ravvast rõngas.

Noorõ opva tunnõtuisi pillimängjide käest

Tuule pidä umas tähtsäs tegemises ka nuuri muusikidõ oppamist. «Mu jaos om väega tähtsä, et ma ku oppaja tutvusta väiksile latsilõ vanno pillimehi ja näide mängu,» kõnõlõs tä. August Pulsti opistu iistvidämisel om perämäidsil aastil tettü säänest kotonopmist, kon kandlõhuvilinõ saa oppust õkva meistri hindä käest, piä ei koolin käümä.

«Vannolõ mängjile väega miildüs, ku noorõ inemise kaesõ näide poolõ alt üles, vaimustusõga. Tuu vaimustus ei pruugi kül edimädse kõrraga tulla, sääl om veidükese kumpmist alostusõn, a kolmandal-neländäl-viiendäl kõrral löüdäs sõprus üles. Sääne sildu ehitämise tüü om kül mullõ süäme lähkün,» ütles Kanni Tuule.

Nädälilõpu-võrokõnõ

Tuule nimmas hinnäst nädälilõpu-võrokõsõs. Tä kõnõlõs, et väega kimmäle tä Võromaa kultuurielon seen ei olõ, a tegijit iks tund ja mõnõl puul pruuv üten lüvvä. Tenoga tulõtas tä miilde Telgi Maimu ja Runteli Ene kõrraldõduid kandlõpäivi, kon om esi mitmit kõrdo üles astnu ja säält ka pall’o oppust võtnu.

Mikandi kandlõmängu-elo kotsilõ ütles tä, et mõni asi om lännü parõmbas, mõni kehvembäs. «Väega hallõ om Udrasõ Miljast, timä surm om suur kaotus. Timä oll’ sääne inemine, kes ekä asja tekk’ suurõ himoga. Milja esi mängse kah rahvakannõld ja täl oll’ ka sugulaisi-tutvidõ hulgan vanno inemiisi, kelle käest küssü. A ku inemine kaos, sis kaos ka pall’o tiidmist. Tuu om naidõ vannu asjuga, et ku sa ei saa hannast kinni, sis tä omgi lännü. Egävädses.»

Saman om iks tekkünü ka mõni vahtsõnõ kandlõhuvilinõ. «Tartese Heino tund huvvi nii lõõdsa- ku kandlõmängu vasta, timä ka kogu teedüst mängjide kotsilõ. Ja Põlvan, a kuulu perrä ka Moosten ja Võrol käävä kuun kandlõmängjä,» tiid Kanni Tuule.

Tuule usk, et esierälidse kultuuri püsümise jaos om tähtsä, et tiidmist ja mõistmist iks alalõ proovitu hoita. «Mängjit om kül veidembäs jäänü, a või-olla tulõ aig, ku vana kandlõ võetas kätte, lastas meistril kõrda tetä ja nakatas mängmä. Kunagi ei tiiä, tuuperäst piät kõgõ valmis olõma, õhutama tuud tulõkibõnat,» kõnõlõs tä.

Rahmani Jan


Kandlõmängjä, -uurja ja -oppaja Kanni Tuule. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit