Ütskõrd oll’ mu vanalesäl vaia kraavi kaiba. Kutsõ sõs appi tüümiis Johni, kes ollõv kõva kraavikaibja.

Vanaesä tsusas’ kraavi ütte otsa puuroika ja köütse kabla üte otsa roika külge. Tõmmas’ kabla sirgõlõ sinnä, kohe tahtsõ kraavi kaiba, ja ütel’ Johnilõ, et kaibku kraav täpsele sinnä, kost lätt kabõl.

Et kabõl jäi kraavi kaibmisõl ette, tull’ tuu tõsõst otsast valla võtta ja veidükese kõrvalõ nõsta. Vanaesä läts’ kõrras är ja John jäi kaibma.

Ku vanaesä tagasi tull’, oll’ kraav valmis kaivõtu ja kõvvõr. Vanaesä küsse, mille tä nii kõvõra kaibsõ. John vasta: esi ütlit, et kabla perrä om vaia kaiba.

John, vana soss-sepp, es tulõ tuu pääle, et kabõl om vahepääl vaia sirgu tõmmada ja kontrolli.

Mulla Henri
Parksepä keskkuul
5. klass

Jaga seod artiklit