No om käen. Vahtsõ ao inemiisi jaos, kiä kõik uma elo latsõpõlvõst pääle õnnõ arvudi vai telehvoniekraani takan omma olnu, tetti kuritahtlinõ mäng, miä ai kaitsõlda hengekese kodosainu vaihõlt vällä. Peris elost võõrdunu inemise korjasõ telehvoniekraani päält eläjit, määndsit kutsutas pokõmonõs, ja säädvä hinnäst tuu man periselt ohto.

Varramba olli inemise vällänkäümisega harinu: käüti seenen, kor’ati mustikit, mõni käve kalla püüdmän. Vahepääl juhtu, et inemise lätsi tõnõtõõsõlõ küllä. A kõik seo oll’ ammu.

Täämbäne inemine ei nõsta inämb telehvoniekraani küllest nõnna. Telehvon om nigu vahtsõnõ meeleelund, miä inemise iist kuuld, näge ja kump. Tansaman Eestin kõndsõ üts teismeline pokõmonõ takan aiõn maja tõsõ kõrra aknõst alla ja sai vika.

Om trehvänü, et inemine kõnd, silmä telefoniekraani küllen, auto ette. Mullõ tulõ seo man silmi ette nigu õudusfilm, kon mudsolda, määndsegi viirusõ puult sandis tettü inemise kõndva kuristigust alla ja satasõ tõnõtõõsõ perrä tükes.

Ja ku ei sataki tükes, sõs midä sa säändside tsombidõga tiit? Bussi, pargipingi, uulidsa, kõik kotussõ omma nõnnapite telehvoni külge kliipünüid inemiisi täüs. Nigu kärbläselindi küllen, tuu vaihõga, et kärbläne saa liimilindi küllen arvo, et midägi om sitastõ, a inemine telehvoni küllen om uma telehvoniopõraatori puult pakudu ajusurmaga tävveste peri…

Pokõmoni omma nigu tehisintellekt, miä lähembän tulõvikun inemise käest võimu üle võtt. Ku ei olõ joba võtnugi. Tehis- ja perisintellekt omma nii üttemuudu, et inemine ei tii näil inämb vaiht. Vabalt või Rõiva Taavi joba pokõmon ollaki, ja sama häste või presidendikanditaatõ hulgan joba mõni sääne olla. Mine tiiä…

Üts võimalus esihindäs jäiä om telehvon õkva parhilla är häötä. Inne ku telehvon sukka samma tege. Üts piät lõpus pääle jäämä, rohkõmb valikit tan vist ei olõ.

Mul sai nutitelehvon õigõl aol meren soolast vett ja lõppi maaha. Õkva inne pokõmonõ tulõkit. Või oll’ vindsõ: kõgõpäält nakas’ ekraan vilkma, sõs es tunnõ inämb laatjat är…

Suul mõidu aigupiten, a mõiksahe. Sõs lõpõt’ aparaat mikrohvoni tüü är, es kuulõ inämb, sõs kattõ helü aigupiten är… ku viimäte tekk’ kats kõrda vibroalarmiga prrr-prrr ja sõs oll’ toss vällän. Üttepite suur õnnõtus, a tõsõlt puult saa jälki kalla püüdmä ja siinde, mõnikõrd mustikit korjama minnä.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
ilmasilmäjä

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us