Ega sügüse tulõ mul tahtmine silmu süvvä. Tartu turuhuunõst om tuud aig-aolt võimalik osta, kui om õigõ huuaig. Lätsi minevä aasta oktoobrin asja uurma. Mu iin saisõ järekõrran üts kõhna mutikõnõ. Tahtmalda näet är, midä ja kui pall’u su iin ostõtas. Mutikõnõ ostsõ 25 sendi iist värsket räime; sis tuhlas’ uman rahakotin ja löüse viil 17 senti. And’ nuu kah müüjäle ja ütel’, et pankõ kassi jagu kah. Tegelikult oll’ räime kilo tolaigu otav, vast tsipa üle euro.

Mul jäi tuukõrd silmu ostmada – ei mäletä täpselt, või-olla näid es olõki. Kodu sõitõn naksi märkmä: maailman minnev asjatundjiide jutu perrä kolmas jagu söögikraami raisku, visatas är. Mul kotun midägi raisku ei lähä, midä esi är ei tarvita, tollõ söövä pini-kassi vai kana. Kui leib om peris hallitanu, sis kogrõ lumbin söövä säält õks viil kõlbliku jao är. Innembä ma arvssi, et süüki raiskasõ liinainemise, aga kui ma tuu mutikõsõ kalaostu är näi, naksi hindän kõvastõ kahtlõma. Ma arva siiämaalõ, et tuu muti ei viska ilmaasjanda üttegi koorikut är. Aga kui usku asjatundjiid, sis eestläse viskasõ peris pall’u, poolõ inämb ku lätläse. Kas tuu omgi mi pall’u kitet hää elu ja majanduskasv? Et kui majandus kasus viil 30%, sis visatas joba 1/3 asõmõl 2/3 süüki minemä.

Vanarahvas ütel’ säändse asja kotsilõ: sõta om vaia! Tuud ülti, hamba ristin. Selge, et vanarahvas tiise meist hulga parõmbalõ, mis om sõda, kui hirmus om sis elu. Kui nimä joba sõta suuvsõ, sis tuu tähendäs, nimä saie aru, et inemine ummi kombiid ei paranda ja raiskamist ei jätä, muidu ku sõda om nimä mõtlõma pandnu. Tegelikult, ei olõ vahet, kas sõda vai mõni ränk uputus vai koguniste maavärrin, miä ka Eestin ilmvõimalda ei olõ. Ja söögikraami raiskajiile piäsi selges tegemä, et üllest näge näid Jummal. Kiä jumalat ei usu, tuu arvõstagu, et alt näge imäkene Maa.

Kiä kumbagi ei usu, tuu ei olõ väärt mi selget taivast, rammusat mulda ega kõkkõ tuud, mia sääl kasus ja kosus.

Üts maapäälne hirm om söögiraiskajiil kah: kui asi ei paranõ, sis tulõ Strandberg ja tege kunstliha vabrigu ja kaegõ sis esi, kuimuudu ti umist pudulojustõst valla saati. Tulõ üts innenägemädä verelaskminõ, hullõmb ku 100 aastat tagasi.

Vanast orjaaol käve Taiva Jaan müüdä rikkiid inemiisi ja manits’, et nimä piät miilt parandama. Mu nimi om kah Jaan ja mullõ tundus, et ega suurt meeleparandust ei olõ nätä.

Taiva Jaan pesseti mõisan surnus. Näüs, mis mukka sünnüs.

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit