Sännä kandi kirämehel Sommeri Lauril (43) om kaasi vaihõlõ saanu vahtsõnõ juturaamat päälkiräga «Lugusid lõunast». Raamadu kirotamisõs sai tä härgütüst nii uma kandi kirämehe Jaigi Juhani müstikahõngolidsõst loomingust ku Setomaalt Sännäle elämä tulnu vanaesä Höödori jutõst.

96aastadsõs elänü vanaesä jutõst jõudsõ Lauri üte pundikõsõ kassette pääle üles võtta. No tundsõ kirämiis, et om õigõ aig noid juttõ uma raamadu kirotamisõ man pruuki. Juttõ om nii uman ku eesti keelen. Luu omma nii periselt juhtunu ku (ütsjaolt) vällä mõtõldu ja seto kunstnigu Kuusingu Toomassõ piltega ilostõdu.

Kuis jutu raamatuhe saiva?

Lugusid lõunastNaa omma esi kogonu. Kats juttu omma uma vanaesä käest linti võedu ja esi edesi kirotõdu. Üte vanaesä luu panni eski Internetti, et saa kullõlda, kuis om timä jutustanu ja midä ma olõ peräst mano pandnu.

Vanaesä majand’ hobõsidõga, oll’ kolhoosi brikatiir. Tan oll’ Tuleviku kolhoos, tollõst aost om üts jutt. Tuu om sääne vana suguseldsi folkloor, midä ka naabri tiidvä.

Tuu asi sündü sääl üle uja. Oll’ harilik tüüpäiv. Haava man oll’ laut, lauda man jõiva mehe eederit. Olli joba pur’on sääl, vanaesä läts’ mano. Nimä anni tälle üte pitsi, midägi tunnõ es. Eeder oll’ kah harilik asi sis. Tõsõ võtt’, kah midägi olõ es, a ku kolmanda võtt’, sis näkk’, kuis tamm kasvi taivahe… Nakas’ sis tuud tammõ pite ronima. No vot säält lätt vanaesä jutt ütte tsihti pite edesi ja mu jutt tõsõlõ poolõ.

A et sääne asi kesk tüüpäivä juhtu, tuu om mu meelest muinasjutu- vai Jaigi-hõngolinõ vai kuis sa tahat kutsu tuud. Jaik om mullõ nigu oppaja tollõn mõttõn, kuis harilik elo ja muinasjutuilm ütte läävä.

Jaigi üten raamatun om toda kotust nimmat kah. Jaigiga lätt mul pall’o kokko. Seo kandi tundminõ. Ku tan Sännän elät, sis kaet, et tuu kõik om elon! Olõs nigu tehnikat mano tulnu, a määnegi põhi om jäänü.

Kas kotus mõotas inemist?

Väega. Seo kotus om minno siiä tagasi kutsnu. Ku külä vaihõl jäät kellegagi kõnõlõma, sis mõnikõrd tulõ vällä sändsit asjo, mis läävä su luuga kokko.

Jaigi jutõn toimõndas iks tondikõisi: puraski, naksikõsõ jne. Kas su juttõn liigus noid kah?

No mul om üts jutt, kuis miis tege uma teisiku. Tuu om kah mändsengi mõttõn tont. A ma olõ parapsühholoogi poig ja latsõst pääle sändsit asjo nigu putro sisse söönü. Tuuperäst ma esi ei taha väega paksult värmi panda…

Kuusingu Toomassõ pildi mõosõ su raamatun nigu Viiralti pildi Jaigi raamatin.

Sääne tunnõ om, et jutt lätt nigu laembas, ku timä pilte kaet. Eläjit om mano pandnu ja eläjil omma rõiva sälän, nigu Tsiberi muinasjutõn. Om sääne jutus, koh omma nimmat ka mu naabri Kikas ja Mõttus. Saisvagi kikas ja mõtus üten inemiisiga pildi pääl, pindsagu säläh…

Kuis su seto-vanaesä Sännä võrokõisiga kokko klapsõ?

Üts naabrimiis, kes eläs parhilla Kanadan, kõnõl’, et timä vanaesä oll’ ütenü: «Kae, üts seto om siiä tulnu ja nii häste talo üles ehitänü – es olõs usknu taad!» Tõsõst rahvast tä iks oll’, a läbi tä külärahvaga sai. Küläh om küländ rassõ ellä, ku sa läbi ei saa naabridõga…

Kuis sul läbisaaminõ külärahvaga om?

Hää, no a ma näe näid küländ harva. Võta auto pääle mõnikõrd vai kiäki tulõ kõnõlõma. Nuu, kes omma mu raamatit lugõnu, omma külh häste ütelnü.
Inemiisi käest kuultu jutu omgi sild hariligu küläelo ja korgõ kultuuri vaihõl. Kõgõ vanõmb jutt mu raamatun om peri 1920. aastist ja kõgõ värskimb tuust aost, ku Eesti Vabariik vahtsõst tull’. No inämbüs jutõst omma vällänpuul aigu.

Nii et hummõn või juhtu, et sa näet esi, kuis silmi iin tamm taivahe nõsõs?

Jah, muidoki. Hengiaol om kõgõn elon tõnõ helütimm, ku esi mõistat kullõlda. Muistsõ värehti läävä jäl valla.

Küsse Harju Ülle

Sommeri Lauri Sännän Pärlijõõ veeren.
Sommeri Lauri Sännän Pärlijõõ veeren. Harju Ülle pilt.

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us