Puultõist aastakka tagasi säädse hinnäst ütte Urvastõ ja Kanepi vahepääl olõvalõ mõtsavahitallo elämä Solmanni pere. Sääne elopaik, miä om mõtsa seen, kon ei olõ nätä-kuulda üttegi naabrit, oll’ perre üts unistus, miä om täüde lännü. Seo es tulõ kipõlt: läts’ viis aastakka, inne ku meeleperäline kotus löüti.

Kõgõpäält võti varrampa Tartomaal naabridõga ligistikku elänü Solmanni hindäle vahtsõn paigan viis lammast. Sääne oll’ olnu latsõst pääle pereesä Marko tahtminõ. «Marko om kõik aig viit lammast tahtnu. Ei tiiäki, mille, tä om Tarto liina poiss,» seletäs pereimä Janika. Marko tahtsõ kõrraga võtta ka kitsi, a Jõgõva lähkül maal üles kasunu Janika hoit’ tedä tagasi. «Ütli, et seo om joba liiast: olõ nännü külh ello, ku lehmi ja tõisi eläjidega kinni oldas,» kõnõlõs Janika.

Täl oll’ õigus. Alostusõn tull’ perrel kõrralda kipõmbit asju: vesi majja tuvva, katussõ ala latsi tarrõ ehitä. Viiga oll’ edimäne aastak suurõmb murõ: kaost sai päävän viis pangi vett ja tuud jäi veitüs. Talvõl sulatõdi sanna jaos lummõ, raoti kopra paisutõdu lumbi ijä sisse mulk, et vett saia. Täämbädses omma Solmanni lasknu tetä puurkao ja viimurõt inämb ei olõ.

Maal elämise man piät latsiga pere rehkendämä ka tuuga, et küländ pall’o tulõ autoga sõita: latsõ omma vaia kuuli ja latsiaida viiä, mõnõ huvitsõõri nõudva eräle sõitmist. «Om keerulinõ, a kõik hää kaald keerulidsõ üles. Tan om hää tuu, et tulõt hummogu üles, mõts om ümbre, tsirgu laulva,» kitt Marko. «Tsirkõ om veitüs jäänü,» tsuskas Janika vahelõ.

Haina ja puulehe trükitäs rõiva pääle

Kunstniguhingega Janika tege luudusvärve ja kasvotrükmist (https://naturalsolmann.com/). Tä tege rõivast, mink pääle om trükit puulehti ja hainu. Tuuperäst om ka Janika jaos tähtsä, et olnu paik, kon saanu luudusõst ummi tegemiisi jaos matõrjaalõ kor’ada ja pindre pääl värvihainu kasvata.

Luudusvärve mano jõudsõ tä juhusligult. «Kai, et koton võinu olla pad’akoti luudusligu, lehti mustridõga. Ma es taha tekstiilivärvega tetä, nuu tundusõ sünteetilidse,» seletäs tä.

Janika usk, et ku kasvõga saa häti arsti, sis vast tulõ luudusligu trükiga tett rõiva seest inemise sisse kah tuud kasvõ ravitoimõt. Ummi pruuvmiisiga ei püsü Janika õnnõ Eestimaa kasvõ man. Täl omma aida pantu ka uma indigokasvu, uma krapikasvu, et saas ka sinist ja verevät värmi.

Uurnu ja opnu om Janika naid asju uma käe pääl: internetist ja käünü koolituisil. Perämäne suurõmb opminõ oll’ täl seo suvi Hollandin. No oppas ja koolitas Janika ka joba tõisi.

Parhilla tüütäs Janika ka poolõ kotussõga Pokumaal, avitas tetä kõkkõ, midä tetä vaia om. A seost sügüsest plaan tä naada toimõndama õnnõ ummi luudusvärvega. Plaanin om tassakõistõ kasuma panda uma värvikasvõ aid. Ja üts unistus om Janikal viil: pistü panda rõivavärvmise tüükoda.

Unistuisi elo nõud hääd tüükotust

Et maal niimuudu ehitä ja toimõ saia, piät tüül käüma. Marko tüütäs suurõn ussi ja aknit tegevän Ameeriga korporatsioonin, kon kokko om ligi 20 000 tüütäjät. Marko om firma Põh’a-Euruupa osakunnan (Skandinaavia, Baltimaa ja Inglüsmaa) projektijuht. Tä juht projekte, kon märgitas vällä vahtsit tuutit ja kõrraldõdas tuud, et noid saanu tehassõn tegemä naada. Inämbüse tüüd saa tä är tetä kotost interneti ja telefoni abiga, a umbõs nädäli jago kuust tulõ täl kävvü kuunistmiisil Roodsin, Taanin, Soomõn vai Tal’nan.

Marko om rahul, et saa niimuudu suurõ jao tüüst är tetä tast mõtsu seest. «Kelläst kelläni Tartol vai Võrol tüül kävven olnu elokõrraldus tõõnõ,» tunnistas tä.

Tütär alost’ koolitiid Saksamaal

Mõnõ aasta iist elli Solmanni kolm aastakka Saksamaal, kon oll’ Marko varatsõmb tüükotus. Janika kitt, et Saksamaa elo oll’ latsi jaos väega kasulik, nä opsõva sääl tõisiga läbikäümist. Nä opsõva är ka saksa keele, tütär Susanna läts’ esiki edimäste klassi ja kõnõl’-lugõsi kõkkõ sammamuudu nigu Saksa latsõ.

Nä elli Kölni liina lähkül Wallefeldi külän, kon eläs Saksa mõistõn veidü rahvast: tuhatkund inemist. Marko kõnõlõs, et sakslaisilõ miildüs ellä üten unikun kuun, seo oll’ mi maast hoobis tõistmuudu. Ja tõistmuudu oll’ Saksamaal ka as’aajamisõ kõrd: ekä asja pidi vallamajan ajaman käümä (latsi latsiaida ja kuuli saaminõ, latsitoetusõ jne). Es tunnistõda Saksamaal as’aajamisõ man telefoni vai e-posti. Janika löüd takastperrä, et Saksamaa aig opas’ tedä parõmbalõ bürokraatiaga toimõ saama. Solmanni kitvä, et tollõ poolõst om Eestin hulga lihtsämb: «Ei tulõ kõik aig riigi puult massutiatit, ei olõ automassu, ringhäälingumassu, luksusmassu,» lugõ Marko Saksamaa massõ ette.

Viil 10 aastat ehitämist

Tuu, et pere om hinnäst Võromaalõ mõtsa sisse elämä säädnü, ei tähendä viil, et kõik olõs valmis, saa jala saina pääle visada ja tsirgulaulu kullõlda. «Ehitämist om meil tan viil arvada järgmädse 10 aastakka,» rehkendäs Marko. Latsil omma kül uma tarõ olõman, a no olõs vaia ka suurõmbat küüki ja…

A midä arvasõ latsõ taast mõtsa seen elämisest? Janika seletäs, et nä ei ütle midägi, a umas imehtüses tä kuuld’, kuis tütär Susanna ütel’, et tälle peris miildüs. Küländ lähkül eläs viil hulk perrit, kon samaiälidse latsõ, nii ei tunnõ kiäki hinnäst ka väega ütsindä. Seo suvi peeti Solmannõ man külälatsi laagrit, kon ligi 15 last teivä sporti ja saiva vahtsit tarkuisi.

Marko arvas, et om tan hindä periskodo löüdnü. Janika peris niimuudu viil ei ütle, timäl võtt harinõminõ aigu. Tä uut vahtsõ köögi valmissaamist, miä lõpõtanu tsipa laagri muudu elo.

Niimuudu, väikeisi ja suuri unistuisi tassakõisi täüdeminegi luutusõga, Solmanni pere sääl mõtsa seen eläs.

Rahmani Jan


Solmanni pere kodotrepi pääl: Joonas, Marko, Janika, Oliver ja Susanna. Kõgõ iin jalotas pildi päält är taksipini Max. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit