Olle mul järekõrdnõ «mutitakso» päiv. Tuu tähendäs, et ma korja kõik uma külä vanõmba inemise autu pääle ja sõidami liina asju ajama. Sõnal «mutt» ei olõ salvaja tähendüs – innemb sääne häätahtlikult tögäjä ja sõbralik. Elu om praegudsõl aol nii kujunõnu, et kõrra kuun piät iks liinan käüma, selle et kõik ammõdiasutusõ omma maalt är kaonu.

Sjookõrd olle kõigil vajja tohtridõ man kävvü. Edimäne piätüs sai tettüski sõs haigõmaja man, mis om veidükese maad liinast vällän. Kõik lätsivä umilõ hätile api saama, a kuna joba ammu om teedä, et arsti manu saamisõs piät sul pall’u aigu ja kannatust olõma, sõs kääni esi nõna liina poolõ, et mitte niisama passi. Lepsemi kokku, et ku nä ummi asjuga valmis saava, sõs kõlistasõ mullõ ja ma tulõ perrä ja vii näid kah liina šoppama.

Päiv paistu, vii vulisi ja vasta tulnu poltsei uma massinaga tegi päävä viil värvilidsembäs.

Tii pääl oll’ jutus tullu, et viinapuut liina veeren om ussõ kinni pandnu. Mõtli, et kae õigõ perrä, vast om ussõ pääl mõni teedüs, kohe tä kolisi. Pidäsi massina ilustõ poodi ussõ iin kinni ja käändse kaala kõvõras, et nätä, miä ussõ pääle kirutõt om.

Äkki kolksõ kiäki mu sällä takan aknõ pääle. Käändse sõs hinnäst tagasi ja teie aknõ valla. Sääl saisõ üts viks ja viisakas politsei. Tutvust’ hinnäst ja tahtsõ mu juhilupa nätä.

Ildaaigu olli ütte anõkduuti kuulnu ja hirmsalõ tükse keele pääle säält peri küsümine: «Ah ti oltigi tuu sinine mehikene Marsi päält, kiä taht mu käest tükükeist leibä?» Hää olle, et ma noid sõnnu iks vällä es ütle, selle et sõs olõs lugu peris kurva lõpu võinu saia.
Naksi umast põh’alda kotist paprid otsma, ku joba kostu vahtsõnõ küsümine: «Kas auto on teie nimel?» Esihindäst mõista, et mu nimel… Ei tiiä, kelle nime pääl sõs? Olli juhilua üles löüdnü ja kuun jaatusõga andsõ nuu politsei kätte. Uursõ ja puursõ tä sõs tükk aigu kõrd minnu ja kõrd mu paprit. Küsse sõs, kas ma teie midägi võlssi, et paprit nii pikält uuritas. «No aga kas tegite või?» kuulsõ ma õkva vahtsõt küsümist. Hindä teedä külh mitte, ja nii ma ütli kah. «Olete kindel?» saiõ õkva vahtsõ küsümise. Naksi sõs hindäette perrä mõtlõma. Tulõ palliva, suunda näütsi… Eski valgusfoori tuli olle rohilinõ… No mitte ei tiiä, et midägi võlssi olõs ollu. «Ega te joobes ei ole?» No miä sa ütlet säändse küsümise pääle? Eelmidsel õdakul sai külh paar pitsi sünnipäävälatsõ tervüses võetu, a nüüd om jo vahtsõnõ päiv ja nii ull’ ma kah olõ-i, et purjun päägä liina nakka sõitma.

Igatahes tuu aparaat, mille sisse ma puhksõ, lugõsi mu kainõs. Vähämbält kellelgi olle mõistus pään. Uutsõ joba vahtsõt küsümist ja ega tuu tulõmalda es jää.

«Kas te olete kindel, et teil turvavöö ka enne kinni oli?» Kae, tuun asjan olli ma külh sada üts protsõnti kimmäs, ja nii ma ütli kah. Nüüd ilmu vällä ka tõnõ politsei ja minnu vahtsõ joba kats paari ammõtnigõ silmi. Vägüsi nakas’ tunduma, et no nüüd külh käändäs mullõ trahv millegi iist, midä ma tennü ei olõ, selle et ülekaal oll’ jo näide puul. «Olete ikka kindel, et turvavöö polnud lahti?» kostu küsümine katõ silmäpaari puult. Loomulikult olõ kimmäs. Mille ma piäs võlssma? «Aga miks inimesed valetavad?» küsti õkva vahtsõst. Kost ma tuud tiiä, mille, a mu rihm olle kinni ja mis hää peräst ma olõs tä pidänü pikä sõidu päält tullõn inne saisma jäämist valla tegemä. Päälegi ei olõs ma vallalõ olõvat vüüd nii kipõlõ jälki kinni panda jõudnu, esieränis ku ma es tiiäki, et politsei minno tähele om pandnu.

Tundu, et lõpus nakati minnu vist iks uskma, selle et paprõ anti tagasi ja sooviti hääd tiid.

Ku ma aknit kinni naksi pandma, hõigati mullõ: «Pange turvavöö peale!» No mul om jo pääl… «Pange alati turvavöö peale!» Ma jo panõgi kõgõ… no vai piaaigu kõgõ… Vähämbält liina ma külh kunagi vallalidsõ rihmaga ei sõida. Pääle taad janti olle mul kangõ isu kohegi pubihtõ minnä ja närve rahustusõs üts klõmakas võtta. Lätsigi…. ja võtsõ üte suurõ tulidsõ kohvi. Istõ sis sääl, jõiõ kohvi ja mõtli, et kuradi hää, et ma noid krapsakit politseimiihi õkva alustusõs «sinitsis mehekeisis Marsi päält» es kutsu.

Antoni Annika


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit