Tävveste õigõ, hää lugõja, kaugõst külmäst maast tulõ jutt. Olli edimädse kõgõ valusõmba nälläao sääl Tsiberin.

Vinne riakülä veeren olli karjalaut ja kanala. Sisehuuvi oll’ kaivõtu hoiukotus kartlidõ jaos. Pääl rassõ puust kaas. Kuvvõtõistkuaastanõ Vello läts’ üüse sinnä väikut soomust tegeme. Tuukõrd oll’ karjalaudan üüvahis Jaan, miis, kes es maka. Ku tä kavvõst silmäs’, et kiäki ronisi kartlimulku, läts’ tä ja tõstsõ kaasõ pääle. Säälsaman ollust risuhunikust vinnas’ viil suurõ härjävankri ratta kah otsa. Ütel’ viil alla: «Sidi, sidi tut!» ja läts’ esimiist otsma. Tuu elli säälsaman ligi.

Ku kats miist pia tagasi jõudsõ, oll’ Jaani meelest kõik nii, nigu temäst jäi. Tuisulumi oll’ igäsugudsõ jäle är kistutõnu. Ku ratas är tõstõtu ja kaas valla võetu, es olõ kartlimulgun nätä üttegi katõjalalist. Vinne esimehel jäigi tiidmälde, kes sääl kooban oll’.

A eestläse umavahel ajasiva peräst säänest juttu. Jaan ütel’ Vellolõ: «Mis sa suud vallalõ es tii? Ma olõs su kõgõ kartlikotikõsõga säält vällä avitanu.» «No kuis ma olõs tohtnu riigikiildsest käsust üle astu,» arvas’ Vello.

Panga Milvi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit