Umbõs 50 aastat tagasi olli nuur tütrik, alustanu tüülkäümist. Suvõl, kõgõ lämmämbäl aol, tull’ kandli ala paisõ. Ku higisti, oll’ õks väega sant olla. Tohtõrdi kõgõpäält hinnäst esi, sõs määrse sõpru puult antuid egäsugutsit rohtõ – es midägi parõmbat. Lõpus pidi minemä tohtri manu.

Tä visas’ kõrras silmä paisõlõ pääle, kirut’ määrmisrohtu ja ütel’, et paari pääväge om kandlialunõ kõrran. Tuust paisõst sai tõtõstõ vallalõ, a asõmõlõ tull’ paar vahtsõt. Käve tõnõ, kolmas kõrd, ei määnestki api.

Vanõmba inemise andsõva nõvvu: tohtrilõ piät andma meelehääd, kül sõs saat ka api. Mõtli, et ma kül ei tihka anda, om ju täl väega kuri ja kõrralik õdõ. Käve viil mõnõ kõrra tohtri man, asi läts’ õnnõ hullõmbas. Lõpus mõtli visata häbü maaha ja lõpõta uma piina. Pandsõ veidükese rahha kuvääri sisse ja mõtli: saa mis saa, asi tulõ är tetä.

Buss jõudsõ varra Antslade. Lätsi õkva polikliinikude ja marssõ tohtriherrä ussõ taadõ. Mitte kedägi viil es olõ. Istsõ, uutsõ, närveldi. Kõrragõ astsõ tohtriherrä esi sisse ja kutsõ ka minnu umma tüütarrõ. Jummal õnnist’ minnu: õdõ oll’ viil tulõmada.

Mõtli: põrhilla vai mitte kunagi. Võtsõ uma kuvääri ja poeti tohtri lavva pääle. Lätsi esi näost vereväs nigu punanõ piit.

Arst es kaeki mu pääle, ütel’, et uutku ma, tä piät kõrra är käümä. Istsõ, uutsõ. Tohtri tull’ tagasi, vahtsõnõ rohi käen. Lassõ määnestki iäkülmä rohtu kandli ala vurts-vurts.
Ütel’: «Seo piät kül avitama!»

Avit’ki. Kae, määne vägi oll’ mõnõl ruublil.

Aidma Hele

Jaga seod artiklit