Taa sääne nall’alinõ lugu juhtu mukka timahavva ümbre jaanipäävä. Üits vana sõbõr, kiä eläs joba aastit Soomõn, lubasi küllä tulla. Mõtli, et teemi väiku ollõ, grillimi ja käümi suidsusannan. Pidäsi plaani, miä grilli kõrvalõ salatis panda. Mõtli, et hää olõs värske kikkaseenesalat. Minehavvatsit siini oll’ kah, a värske om õks värske.

No plaan peetü, säädse tii mõtsa poolõ, kon ma tiidse alasi varahaidsi kikkasiini olõvat. No a siin kandin ommava jo mõtsa är lagastõdu: kon maha võet, kon räbästüs kasunu. Nii um vannu häid ilosit kotsit rassõ är tunda. Kõgõ hoiatõdas mõtsaminejit, et vaia um üten võtta värskelt laaditu akuga telefon, ja nii tei ma kah.

Tiirudi sõs mõtsan niikavva, ku olligi är essünü. Nakas’ joba õdagunõ aig kätte jõudma. Et õks kohegi vällä jõuda, võtsõ tsihi ütele poolõ minnä. A är ma olli iks essünü. Väiko hirm kah, et mine tiiä, kohe vällä jõvvat.

Sai lõpus määndsegi mõtsatii pääle. Pidäsi plaani, kohe poolõ astu. Lõpus löüdse, et olõ vast arvo saanu, kon ma olõ. Käümine oll’ är väsütänü ja korv oll’ kah siinist peris rassõ. Kai, kon jalgu puhada. Löüdse mahasadanu puu ja panni uma autoriteedi sinnä puhkama. Egäsugumadsõ mõttõ tulliva pähä. Muu hulgan tuu, kuis naabrimiis kitt umma läpakat, miä ilma ette ütles. No sõs tull’ miilde, et mul jo kah taa nutitelefon, kon egät sorti virtsahvti sisen. Otsõ kaardi vällä ja sai piagi teedä, kon ma olõ, ja esiki tuud sai teedä, pall’o kodoni maad om. Olõs kõrraga tuu pääle tulnu, et telefonist api otsi, olõs pall’o vaiva är jäänü ja joba koton olnu. Vanastõ õks üteldi nii: ull’ pää, pall’o vaiva. Ja kujoda ette, telefon näüdäs’, kost kõgõ õgvõmb astu om.

Mõttusõ Kalev

tsehkend
Koha Priidu tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit