Minnu om kõik aig mõtsa poolõ kisknu. Hullus lätt tuu kiskmine esieränis sõs, ku seene mõtsan kasuma nakkasõ. Marjuga saa viil kuigi toimõ, a siini aos olõ kütse miä kütse.

Minevä aasta andsõ hindäle sõna, et õnnõ üts korvitäüs kõrraga ja mitte kribalatki rohkõmb. Edimäne kõrd sai toimõ… Tõnõ kõrd kah piaaigu, a ku kolmandat kõrda mõtsa lätsi, nakaú asi käest kakma. Ütli hindäle, et «avitas külh» ja «naid piät jo puhastama kah», a kodu poolõ astsõ iks nii, et pääle korvi olle pluusõ hõlm kah siini täüs.

Vaivu sai ma seene purki, ku tahtsõ jäl mõtsa tagasi minnä. Iks sinnä, kon viimäne kõrd poolõlõ jäi. Et ilmateedüs lubasi vihma ja taiva veere pääl oll’ paar musta pilvetortsu, vissi sälgä ürbi, miä kõrraga läbi es ligunõnu.

Ainukõnõ hädä olle tuu, et ürbil olõ es üttegi kimmäst karmanit, kohe telefon panda. Ilma tuu moevidinäldä es olõ ma viil mõtsa lännü. Tuu olle nigu väiku elukindlustus mu jaos. Õnnõtusi juhtus esiki nuuri inemiisiga, mis sõs viil kõnõlda must, kiä puul sajandit jo sällä taadõ om jätnü.

Varõmb olle avitanu tuu, ku egä tsipa ao peräst kumpsõ käega karmanit, kon telefon seen, ja kavatsi ka sjookõrd nii tetä. Egä tsipa ao peräst silesti käega üle karmani.

Sõs löüdse kotusõ, kon üts siin olle tõsõn külge pite kinni ja kõik mõtsaalunõ noist kirriv. Süä nakaú pesmä ja pään keerut’ mõtõ, et siist saa korvi jo täüs ja jäl ei jõvva ma sinnä, kohe tahtsõ. Umõtõ olle korvin viil veidükese ruumi, ku tuu platsiga ütele poolõ sai, ja rõõmsal meelel astõ edesi sinnä, kohe edimält plaansõ.

Vahepääl hüpsi viil siiä ja sinnä puhmõ sisse, et ütsiku seene üles kor’ata. Ku lõpus tsihtpunkti jõudsõ, olle korv kuhjaga täüs ja siini olle täüs ka mõts mu ümbre.

Õnnõs olli ma korvi sisse edimält kilekoti pannu. Nüüt nõstsõ seene kuun kotiga korvist vällä mättä otsa ja võisõ edesi kor’ata. Seene, seene, seene… Egäl puul inne seene. Telefoni silestämine karmanin lätú peris meelest ja seenist sai kõik mu maailm. Aig jäie nigu saisma. Olliva õnnõ seene, mõts ja ma.

Äkki kostu kõrvu mootorimürrin. Et mi perre rahvas olle kõik hummuku kotust är lännü, olli kimmäs, et mi massin tuu mürisejä ei olõ. Arvssi, et vast naabri om umma mõtsa üle kaeman.

Umõtõ tõi tuu helü mu seenemaailmast nii pall’u tagasi, et tull’ miilde karmanit kumpi. Karman olle tühi. Pruuvsõ viil kõrd – no tühi mis tühi. Kumpsõ tõist karmanit kah egäs juhus, a tuu olle kah tühi. Ma olli kaotanu uma telefoni!

Pää nakaú keträmä ja kaotamisõ kotust otsma, a jala kõndsõva järgmiidsi siini poolõ ja käe sirutiva noid haardma. Lõpus jõudsõ arvamisõlõ, et ainumanõ kotus, kohe telefon kaoda sai, olle tuu puujuur, kohe ma kumastu ja käpile sattõ.

Et seene saiva kah sjoos kõrras otsa, sõs käändse hinnäst ümbre ja lätsi sinnä puujuurõ manu kaema. Olli kimmäs, et pia paistus sinine telefonikaas mullõ kätte.

A tuud es paistu mitte koskilt. Ju ma kaoti tä sõs iks kohegi muialõ. Pidäsi joba plaani, et lää kodu, võta tõsõ telefoni ja proovi sõs helü perrä umma mõtsast üles löüdä. Tuu ao pääle olle inneskine mootorimürrin joba peris lähküle jõudnu ja ma mõtli hoobis, et lää ja pallõ juhti, vast saa tä helistä mu numbri pääle ja nii jääs mul jalavaiva vähämbäs.

Suur olle mu imestüs ja häämiil, ku võsast sõitsõ vällä mi uma ATV. Sääl pääl istõ mu uma tütär nigu maadlõjapoosin lõvikutsik, kiä tull’ umma immä hirmside mõtsakollõ käest pästmä. Hummuku juuskmisõ aigu olle tä mullõ peris mitu kõrda helistänü ja ku ma vasta es võta, nakaúki murõt tundma, et viimäte om midägi halba juhtunu.

Nii tä sõs hüpäúki massina pääle ja sõitsõ minnu otsma. Õnnõs olle täl ka telefon karmanin ja nüüt saimi helü pääle mu umma otsma nakata. Edimält es kuulõ külh mitte üttegi hellü.

Liiksõmi tultut tiid pite tagasi ja muudku pruuvsõmi edesi, kooni kiäki äkki telefoni vasta võtsõ. Tulle vällä, et ka naabrimiis olle mõtsan siini korjaman ja ku tä puhmast ilusat muusikat kuuldsõ, es arva tä mitte, et sääl mõni mõtsavaim vai murueide tütrik laulu lõõritas. Ronisi hoobis puhma ja kor’aú mu kõnõlõmisõ aparaadi üles.

Nüüt oll’ vajja inne õigõ tsiht paika säädi ja pia saigi ma uma kaotõdu asa jäl tagasi. Aitjuma, naabrimiis, aitjuma, mu pere ja esieränis tütär, ni aitjuma ka, telefoni opõraator ja ilmataat! Tänu teile lõppi kõik häste ja ma või kõgõ juhtunu pääle muiata.

Säändse häämeele pääle oll’ mul külh kangõ isu viil siini edesi kor’ata, a lõpus istõ ma sõski ATV pääl tütre sällä takan ja sõitsõ kodu poolõ, üten käen korv ja tõsõn kilekott siiniga. Säändsest kodusõidust unisti ma egä kõrd, ku mõtsast kodu lätsi, ja nüüt lõpus lätú ka tuu unistus täüde.

Lõpus tahaúki ma sjoo jutuga hoiata kõiki säändse hirmsa tõvõ iist nigu seenehüpnuus vai sõs seenenarkuus. Ärke minke mõtsa! No vai ku iks kuigi ei saa ilma, sõs pankõ vähämbält telefon kimmäle karmanilõ.

Antoni Annika


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit