Oll’ märdisandiaig. Päivä tüü man naas’ Alli ajamõ, et läämi Tagulalõ santma. Tä oll’ säält peri ja tundsõ toda rahvast häste.

Õdagu võtsõ Alli talli mant hobõsõ. Sandi istsõvõ vankri pääle ja sõit läts’ Tagula poolõ.

Külä veeren edimädse maja manu jätimi hobõsõ puhkamõ ja edesi kävemi jalaga. Ku jõudsõmi risttii pääle, tull’ rahvas õkva kinust.

Kiäki arvas’, et teemi nall’a. Istsõmi sis kesk risttiid maha ja naksimi patarei valgõl kaartõ mängmä. Kõik naardsõvõ kaartõ mängvit santõ, ku müüdä lätsivä.

Lõpus jõudsõmi Alli kodutallu. Mi õnnõtusõs olli sääl üte sandi iin ja laulsõvõ ussõ takan. Alli saatsõ meid keldrivüürüste pakku ja esi läts’ asja uurma.

Ku Alli imä santõlõ ussõ vahelt raha är andsõ, naksi sandi är mineme. Mi kuuldsõ, ku üts küsse, kelle kätte raha sai. Kiäki es tiiä ja nii nä tülüga mineme lätsi.

Ku kõik jäi vaiksõs, tull’ Alli meid tarrõ kutsma.

Mis oll’ juhtunu? Ku imä oll’ ussõ vahelt raha andnu, oll’ Alli tuu är näpsänü. Kes sääl pümmen arvu sai, kes oll’ kes. Kõik olli jo tumõhidõ rõividigõ märdisandi.

Mi saimi kõtutävve naarda, ku istsõmi Alli imä köögin ja jõimi Alli esä tettüt hääd koduveini.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit