Kui ma perämäst kõrda Võrun käve, nakas’ mul kummitama üts vana lorilaul: «Kui suri mu kadunud onu, mul meenuvad veel tema sõnad.»

Unu oll’ mul kainõ pääga peris mõistlik miis, ainult tsipa kekstu. Purjunult nakas’ timä praal’ma. Rahvarämpsulõ lubasi varba pääle kusta. Noid kotussiid oll’ tegelikult viil, mitte ainult varba. Ütes kõrras saadõti tä praal’misõ peräst ka Tsibõridõ perrä mõtlõma. Unu istõ uma ao är ja täl saigi selges, et politruk, olguki ilma haridusõlda, ei olõ õks määnegi rahvarämps. Rahvarämpsu kotsilõ timä umma arvamist es muuda.

Mullõ opas’ unu, et sannalava tulõ tetä kimmäle lõhmussõlaudust, tuu ollõv tagaotsalõ hää. Sinnä võibõv eski ülemuisi istma kutsu. Lõhmussiide päämine mõtõ ollõvgi sannalava ja ülemusõ.

Ma ei olõ jupp aigu Võrun käünü, vahepääl om ütte ku tõist juhtunu, näütüses rahvuslooma valimisõ jne.

Tšuktši olõs vinne aigu tuu kotsilõ ülnü: «демократия называется.»

Sannalava mõlgus mul õks meelen.

«C лёгким паром, товарищи!»

Pulga Jaan


Võro liina keskplatsi ehitüs. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit