Vanast küteti sanna mõnikõrd mitmõ perre pääle. Mehe olli joba sannan käünü ja võtsõva tarõ man õlut. Naisil olli latsõ kah sannutõdu ja saiva esi lõunõt visada ja mõskõ.

Ütel poiskõsõl nakas’ ikäv ja timä läts’ sanna aknõst kaema, midä naasõ sääl tegevä. Juusksõ sis meeste manu ja kuulut’: «Kas ti tiiäti kah, et naasõ omma kõik jalgu vahelt lahki?»

Poiskõsõ esä andsõ taalõ tuu jutu iist õigõ häste kõosõira. Poiskõnõ läts’ kavvõmbalõ ja kärät’ söämetävvega: «Lahekõ vai p…ist p…eni, ma ei lausu inämb sõnnagi!»

Lehe Lonni

Jaga seod artiklit