Lätsi 1962. aastal Tarto Ülikuuli aptiikriks opma. Saiõ elämä Tiigi uulidsa internaati.

Tuu oll’ väega hää kotus, õkva kõrvalmajan oll’ sann. Ma saiõ egä puulpäiv, ku Võrumaalõ kodu es lää, sannan kävvü, nigu kotun olli harinu.
Noil aastil oll’ sannan kõgõ pall’u inemiisi ja nä aiva iks ütstõsõgõ juttu, peris võõra kah. Ütskõrd ütel’ üts vanõmb tädikene mullõ, kas ma mõsknu timä sälgä.

Ku ma sõs sällä puhtas saiõ, nakas’ tiä mu sälgä mõskma ja nühkse peris suurõ hoolõgõ. Ku tiä sõs lõpõt’, ütli ma aiteh.

Ossa taivas, kuis tädikene pane kiuhkma. «Mitte kunagi ei tohe sällämõskjat tennädä,» ütel’ tä. Tuust pidävät seene sälgä kasumõ ja mitu muud hätä viil tulõmõ.

Nuu tõsõ hädä es jää mullõ miilde, a täämbädse pääväni, ku kiäki mu sälgä mõsk, ei tennä ma inämp.

Ma proovi iks laviiri ja üteldä midägi tõistmuudu – no nüüt sai mu sälg peris puhtas, vai ütle, et kae kos nali, sälg ei süüdäki inämp, vai ütle, et nii hääd sällämõskjat ei olõki mul inne olnu…

Alopi Ene

Jaga seod artiklit