Kodokäüjist ja näide kodo käümiisist om hulga juttõ. Umah kotoh ei olõ ma näist kunagi kedägi nännü. A ütel hämäräl õdagutunnil oll’ mul kodohoovih väega imelik nägemine.

Aknõst paarkümmend meetrit kavvõmbah hõl’osi kats poolõmeetrise läbimõõduga kerrä. Nä es olõ nii helle ku päiv, kisksõ rohkõmb sinnä seebimulli muudu. Näide vahemaa oll’ paar meetrit ja nä olli maast nii meetri jago korõmal. Võtiva tsihi küünü poolõ ja kattõva mu silmiväläst. Jõudsõ vahepääl joba mõtõlda, et nä omma ku tulnuga. Pei hinge kinni, et kuna nä mullõ perrä tulõva ja mu üteh võtva. Näid ei piä jo ei ussõ, ei aknõ, ei luku, ei riivi. Sis tulli nä tagasi ja lätsi samma tiid, kost inne tulnu olli. Midägi õnnõs es juhtu!

Laanekivi Õie

Jaga seod artiklit