Raadion kõnõldi, et Eesti maarahvas oll’ vanal aol iks väega ropp ja roojanõ. Ihho kergendedi laudah eläjide man. Külmäga võeti talvõl hindä mano rehetarrõ nii lehmä, lamba ku eski kana. Arvada või, et sääl haisupuudust es olõ. Pikäpääle läts’ elo parõmbas ja eläjä kattõ tarõst ni täämbädses omma eläjä ka laudast är häönü. Selle om ka maainemiisi nõna är kaotanu tuu haisu seeh elämise võimu.

Sada aastat tagasi, ku ilmasõa aigu teivä sakslasõ siiä edimädse väläpeldiku, sai maarahvas ka edimäst kõrda värski õhu käeh sital kävvü. A hais iks jäi.

Kuimuudu inemise täämbä kotoh noid iholiidsi asju ilma haisulda ajava? Kas om määnegi vahtsõnõ sitapott vällä mõtõldu, mis nudsi kõik kraami kõrraga ihost minemä ja haisu seeh ei piäki inämb istma? Vai piässi tuu nummõr katõ tegemise kotoh kah är kiildmä. Ma anna hää meelega allkirä tuu toetusõs. Saa-aastanõ Eesti võissi iks haisust peris prii olla.

Muda Mari

Jaga seod artiklit