Kodokiil om abis kuramiirmisel: kõkkõ muud,

miä muljet luu, saa osta, triini vai ilosas lõigada.

 
Kümmekund aastakka tagasi kirot’ profesri Ehala Martin, et võro keelel om päsemise võimalus õnnõ sõs, ku noorõ võtva tä hindä jaos armastusõ keeles. Taa tull’ mullõ miilde rohiliidsi rattaretkel Muhumaal, ku sällä takan nakas’ üts tütärlats saarõmaa kiilt kõnõlama.

Tiiäti jo, miä om rohiliidsi rattaretk? Rohilidsõ ilmakaemisõga om tuul väega veidü pistmist. Innembi näet sääl keskmäst Eesti inemist uman elemendin. Paistus nii, et suurõmb jagu tulõ sinnä rattit ja varustust näütämä. Prestiiži värk: «…hariligu Maxima dressipüksüga ja ilma petsiaalsidõ ruusarehveldä võit raa pääle jäiäki!» Tõsõ tulõva pulli tegemä. Noorõ tulõva tutvas saama vai joba tegünüt tutvust elulidsõn olukõrran läbi pruuvma.

Nakas’ki üts tütärlats mu sällä takan peris kõrvajäävät õdagu-saarõmaa kiilt tõukama. Miis, kinka tä kõnõl’, vastas’ eesti keelen. Et saarõmaa keele man om tähtsä kõla, kiräpilt om eesti keele muudu, sõs panõ mõnõ tä lausõ hoobis võro kiilde ümbre.

«Saarlaisi hulgan om kah musklin poissõ, olõ-i, et suurõ maa poiss om kõiksõparõmb. Mu klassin käve üts Reimo, seo oll’ peris vinks-vonks. Tuu oll’ talupoiss, tä panti koton joba varakult kündmä ja kaibma, ei päse Saarõmaalt kohegi.»

Ku mi – kats iin sõitjat – pidurdi, selle et iin oll’ tsingitüst karpravvast karieläjide kaitsmisõ sild, kostu sällä takast kommõntaar: «Maamehe olõ-i Muhu karjavärätit nännü!» Iks saarõmaa keelen, kõiki käänätüisi ja paisutuisiga.

Ma mõtli, et määne tuu nõnatark mu sällä takan sõit, kas näge vällä nigu kihnlanõ pikä prundsiga vai viil üts sõsar Hanso sõsaridõ-velitside suurõst perrest. A ku lõpus piätüs tull’, sõs näi, et olõ es kumbagi muudu, oll’ tävveste pääliina vurhvi näio, kirivä spordirõiva sällän ja nutikell käe pääl. Näküs muiduki, a tuu jaos, et hindäga sarnatsidõ hulgast vällä paistu, oll’ täl saarõmaa kiil. Kimmäs abilinõ om saarõmaa kiil kuramiirmisel, selle et kõkkõ muud, miä muljet luu, saa osta, triini ja väega suurõ tahtmisõ kõrral esiki ilosas lõigada, a kodokiil om ainulinõ. Sääne kiil näütäs ellusuhtumist nigu piigli pääl ja ei viä tulõvigun ka paarilist kunagi alt.

Saarlaisi hulgan om kuulda peris pall’o arvamist, et mõnõ näide hulgast eputasõ saarõmaa keelega. Arvaja löüdvä, et nä kah jo mõistva, a ei piä tuud egäl puul tõisilõ pääle presmä. Õnnõs om sõski tõnõ osa (ekstraverdi?), kiä õkva otsva olukõrdu, kon uma keelega mõjulõ päsedä ja miilde jäiä.

Naksigi märkmä, miä om juhtunu võro ja seto keele immidsäga, et tütärlatsõ ja nuurmehe hindä isikuperrä seo abiga vällä tuvva ei taha. Kas omma sündünü mõnõ säändse kunstiteossõ, miä köütva võro ja seto keele purjun miihi kiima ja prostituudi suuhvõ sobividõ sõnnuga? «Kahtlanõ,» om mu hindä tütre üts lemmiksõna. Midägi kahtlast sääl pesitses ja nii om tüüpiline, et võro keele võtva umas noorõ naasõ, kiä omma joba esi är tundnu, et siin ilman tulõ nigunii üle keskmädse tähtsä rolliga toimõ tulla.

Või ka olla, et ma mõtlõ üle. Vast om saarõmaa keelel lihtsäle vedänü, et Muhumaal tetti kunagi film «Siin me oleme», kon nunn’umbast nunn’umb valgõ pääga tütrik kõnõlas muhu kiilt.


Saarõ Evar,
keeleuurja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit