«Taa kuumaga lähät õks pääst hullus külh. Valasi õdagult ussõ iin lille. Hommugu tulli trepi pääle ja kaije, et näet, üüse om vihma tullu, lillilehe omma likõ,» kõnõl’ üts muidu vääga teräne ja tragi provva hainakuul, ku mitu nädälit taivast tsilkagi es olõ tullu ja kraadiklaas päivält ligi kolmkümmend ja üüse üle katõkümne lämmäkraadi näüdäs’.

Ime muiduki, et peris segi es lähä, ku maikuu algusõst saadik õigõdõ vihma es olõ tullu ja hainakuu edimäne nätäl ennegi peris jahe oll’, a vett ka sis taivast kuigi pall’u es saadõta. Mõnõl puul olli nurmõ õks peris summan, kardulivarrõ häädü enne ära, ku medägi alla kasvi, oa- ja hernekõdra kasvi vaivalt täüs, ku jo ärä kuiusi… No tetä es olõ medägi!

Siski es olõ Võrumaa põua poolõst kõgõ hullõmb kant, siin ja sääl õks huukõnõ tull’, kastõ iist ennegi, nigu sis kotun sääntse vihma kohta ülti, ku ma lats olli.

«No mis ti enämb tsuklõma tükit, Jakap visas’ jo edimädse külmä kivi vette,» pruuvsõ tuul aol vanaimä kah latsi jõe viirde juuskmast tagasi hoita. Muidu omma vanarahva ütlämise jo õigõ, aga tuu, et juulikuu 25. pääväl vesi külmäs minemä nakas, om külh kahtlanõ jutt. Tinavaasta paistu hoobis nii, et Jakap oll’ tuu kivi, mea tä jõkkõ vai järve visas’, kuuma sannakerise päält saanu, tuuperäst oll’ vesi mõnõl puul jo 25 kraadi ligi. Ja et vesi hoit lämmind küländ kaugõ kinni, saat viil põra tsuklõman kävvü, ku tuu lõbuga suvõ joosul är harinu olõt.

Mi inemisil om harva säänest murõlda olõkit nigu seo suvi, et ei pea kohegi sõitu minnen pall’u rõivõid üten võtma ega murõtama, kohe üüses jäät. Egäl puul jo lämmi ja kuiv. Üten Võru kohvipoodin näi kõrra reisirahvast, kel üsälatsõki üten. Sääl kandin olti edimist kõrda, a tuud, kohe tsuklõma minnä vai konh üüse olla, nakati allõs vasta õdagut arutama.

Nuil, kel pall’u nurmi villä all vai kari laudan, ei olõ muiduki elu murõlda, aga nuu, kiä sääntse elu omma valinu, ei olõki vääga nõrku närvega ja luutma õks peat. Vast tulõ pikk ja lämmi süküs ja satas parasjagu vihma kah. Ütte imelikku asja näet, ku sõitõn ringi kaet. Mais, medä aastakümneid tagasi kolhoosõ algusõn põlõti, es hooliki seo suvi kuigi pall’u niiskusõst, nigu taast konagi kõnõldi. Lämmi om tähtsämb ollu ja varrõ omma enämbüisi täüsmehega ütte mõõtu. Ja hernenurmi pääl rohetas ätäl! Osa kõtru lei hennest jo kuivaga ruttu vallalõ ja nuu teräkese omma ilustõ idanõnu. Vast ei müüki põllumiis, kel hendäl eläjeid ei olõ, taad värsket kraami kalli raha iist kauõdõ ja võõrõilõ, pakk hoobis lehmapedäjäst naabrimehele, et mine no lasõ kari pääle vai niidä näile ette.

Ku kuigi ei saa, sis kuigi õks saat, kui veidükene märguta!

Ja naksi ildaaigu vääga miildümä tuu Valtoni Arvo ütlämine, et rikas om tuu, kiä vähä taht, mitte tuu, kel pall’u om…

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit