Olõ pensionär ja aigu küländ. Nii autusõidus ku perrämõtlõmises. Määnegi tiidläse-pisiläne om kunagi sisse pugõnu, nii et tüki egal puul katsiid tegemä.

Suvõl katsõti Võru-Tartu tii pääl. Sääl om suurõlt jaolt 90-märk iin, ma sõidi sis 90 ja 100 vahepääl, et nätä, mis sünnüs.
Sündü tuu, et varsti tegüsi mu takka joru autiid. Kui nimä aru saie, et mul ei olõ plaanin gaasi manu panda, naksiva ütekaupa minust müüdä minemä. Ma sis katsõti edesi, määnes tuu kiirus om, miä näile meele perrä. Es olõki suurõmb ku tuu, millega ma sõidi. Säält võit järeldä, et ildasjäämise-hirmu peräst nimä minust müüdä es sõida.

Ma sis märgudi, mis tuu kõgõ põhjus om. Es tulõ muud pähä, ku et nimä pelgäse, et ma näide iist mõnõ tähtsä järekõrra är võta ja nimä jääse ilma. Kõgõpäält tull’ muiduki miilde suidsuvorsti järekõrd, ma vinneaignõ inemine. Tahasi sohvriid rahusta: põrõlt om pall’u lihaeläjä-pidäjiid, kel aig-aolt mõni õnnõtus juhtus ja eläjä vorstis piät tegemä. Nuu mehe omma pistü hädän, et umast vorstist valla saia.

Hää vorst om, ma olõ pruuvnu.

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit