Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

1. Kiri. Ärkäümise vaiv ja rõõm

Mõnõ ao iist sai kokko vana tutvaga, kiä kõnõl’ luu umast kundõst. Tuu oll’ tulnu hindäst üten tütrega pilti tegemä, a oll’ kõgõ pildistämise ao kuigi torsin. Küsümise pääle, mis tedä vaivas, vastas’ õnnõdu imä, et tütär oll’ saanu vahetusopilasõ kotussõ Jaapanihe ja tahtvatki minnä.

Kuigi ligimädse, esieränis uma latsõ kavvõnolõk omgi rassõ ja mõnikõrd tsipa kurb, sis mu meelest tulõ iks kävvü ja maailma nätä. Sääne käümine om mu jaos olnu kattõ muudu hää. Kõgõpäält olõ nännü ja opnu hulga vahtsõt. Tõsõs tulõ reisi pääl ollõn pia kõgõ vällä, et suur osa tuust, midä mi hindä kotsilõ arvami, ja viil inämb tuu, midä mi kimmä meelega maailma rahvidõ kotsilõ tiiämi, ei olõ õigõ.

Vast nii aasta iist arotimi naasõga, et võinu paar aastakka vällämaal ellä. Meil es olõ määnestki mõtõt kimmäst kotussõst vai riigist, kohe kolli. Märgotimi mitmit variantõ Itaaliast Vietnamini. Tahtsõmi hinnäst pruuvi ja latsilõ inne kuuliminekit tõistmuudu ello näüdädä. Tuukõrd jäi plaan katski, es lövvä kodolõ hääd hoitjat.

Ku seo kevväi tull’ pakminõ mõnõs aos Bukaresti kolli, sis tiidsemi kõrraga, et võimalusõst tulõ kinni haarda. Õnnõs oll’ üts hää sõbõr nõun koto hoitma ja kododsõ toimõndusõ hindä kanda võtma. Nii saigi häräl sarvist haarõtus. Tan mi no olõmi! Noroc!*

*Tervüses! rumeeniä keeli.


Epleri Rain

Jaga seod artiklit