Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

7. kiri. Kala, tšukts ja mõistus

Tiidläse ollõv kimmäs tennü, et korõmba intellektiga tegeläne mõotas tuud, kinkal sama näütäjä madalamb om. Pall’o vast tiidvä luku tšuktsist, kiä kaes läbi akvaariumiklaasi kalla, kiä suud maigutas. Mõnõ ao peräst nägevä kõrvalsaisja, et tšukts om naanu sammamuudu helüldä suud maigutama.

Mi perre elon oll’ vahtsõaastakuu keskpaigan suur muutus. Vanõmb poig läts’ paiklikku latsiaida. Esä ja imä murõ oll’ suur, piaaigu stress tükse pääle. Kuis mi armsa võsukõnõ toimõ saa, ku kiäki saa-i sõnnagi arvo tuust, midä timä kõnõlõs, ja vastapite? Ütelt puult tahat jo usku, et sääne välläkutsõ saa õnnõ kasus tulla, tõsõst külest tulõva miilde inemiisi manitsusõ, et ärke latsõkõsõlõ liiga tekke.

Esierälidsel kombõl om sisseelämine lännü väega laapsalõ. Ei olõ olnu jonmist, ikku ega vastamiilt hummogudsõ heränemise ja latsiaida minegi pääle. Kodo tullõn kõnõlõs häätujolinõ Rasmus Kõu tuust, miä päivä tetti, ja ka tuust, mis as’ost nä oppajidõga kõnõlnu omma. Nä omma latsõ jutu perrä kõnõlnu nii hulgast as’ost, et ma ei suta kuigi usku, et nuu jutuajamisõ omma ka periselt olnu. Arva, et innembä om tego latsõ fantaasia viljuga. A mine sa tiiä.

Sõbra-tutva, kinka latsiaian käümisest kõnõlõmi, küsüse edimädses: «Kuis tä säändsen võõran keskkunnan toimõ saa?» Ausa vastus om, et ega mi ei tiiä. Tä om latsiaian jo ummapääd, vanõmbilda.

Ildaaigu panni tähele ütte põnõvat edesiminekit, miä mullõ seo jutu alostusõn kõnõldu luu miilde tõi. Lätsi poiga latsiaiast kodo tuuma ja ku kokko saimi, näüdäs’ tä mullõ uhkõlõ, et mõist rumeeniä keelen üteldä: ma olõ Rasmus Kõu, ma olõ neli aastakka vana. A sis naas’ kõnõlõma rumeenlannast latsiaiaoppaja, kiä oll’ opnu sama jutu selges eesti keelen. Kae, seo oll’ üllätüs. Kül ligembän tulõvigun tulõ vällä, kumb om «kala» ja kumb «tšukts».


Epleri Rain

Jaga seod artiklit