Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

5. kiri. Kolm valgõpääd

Kolm blondi jalutasõ restoraani. Kõiki tühju laudu pääl om silt «Reserveeritü». Kats valgõpääd mõista-i lukõ ja tuuperäst näide miil kurvas ei lää. Kolmas käänd küsüvä pilgu kõgõ ligembä ettekandja poolõ ja… Tan ei tulõ blondianõktoodi jaos paslikku puänti.

Asi klaarus hariligult nii, et kõik ettekandja sulasõ nigu ijätüs kuumal suvõpääväl ja juhatasõ kolmigu laja naaratusõga lauda. Esieränis neo kats blondi, kiä lukõ-kirota mõista-i, omma paikligõ jaos nii vastapandamalda nunño, et oldas valmis peris pallo näide jaos tegemä.

Sääne om põâamaa miihi elo Rumeeniän. Valgõpää olõmi loomuligult ma ja mu kats poiga. Lämmäle võeta ei meid vasta mitte õnnõ söögikotussin, a egäl puul, kon ümbre liigumi. Helle pääga latsi om tan tõtõst veidü ja säändside lumivalgidõ tsäropäiega põnnõ arvada rohkõmb olõki-i. Seo tõmbas tähelepannu ja kink meile hulga naaratuisi. Kõgõ suurõmb vaih Eestiga, kon kah latsi pääle väega hää pilguga kaias, om seo, et mehe ei häbendä tan ummi tundit vällä näüdädä. Turskõ mehepoja ei häbendä üteldä: kae, määndse nunño! Ei olõ harva juhtumisõ, kon poissõ võetas üskä, näile pakutas magusat jne.

Ka tüütegemise man tulõ silmä paistva hiusõvärv kasus. Inemiisile om väega lihtsä miilde jäiä ja ku olõt kõrd joba tutvas saanu, sis tuu tutvus ei kao kipõstõ vahtsidõ ja huvitavampi varjo. Tutvas saia om esihindäst kah lihtsämb. Ildaaigu sai kokko üte suurõ ettevõttõ naistõrahvast juhiga. Timä edimädse sõna päält teretämist olli: «Tiiät, kuis ma olõ su pääle kadõ! Ma piä säändse hiusõvärvi saamises hulga aigu ja rahha kulutama.» Pääle säänest alostust olï kerge ka tüüasjo arota.

Seo kõik tähendäs õnnõ ütte: eesti miis om põnnõv ja eksootilinõ!

Craciun fericit!*

* «Häid jõulõ!» rumeeniä keeli.

Jaga seod artiklit