Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

18. kiri. Kohvikurahvast

 
Loi paari päävä iist artiklit, et eestläse ei ollõv kohvikurahvas. «Ka kos!» mõtli hindäette. Mu meelest miildüs rahvuskaaslaisilõ kohvikun istu külh. Kodotsõn Eestin vast mitte väega sakõstõ, a ku trehvätäs võõralõ maalõ, kon ilmataat pall’o sõbraligumb ku kodomaal, sis viidetäs kohvikun hää meelega aigu.

Kae vai esihinnäst. Ilm om tan lämmi, päivä eski ülearvo. Tuujaos, et päälelõuna kuigigi üle ellä, tulõ löüdä paik mõnusa terrassi pääl suuri puiõ var’on. Sääl om hää rahuligult ilma ja inemiisi kaia ja hinnäst jahhemba joogiga kostita. Ku päiv õdagulõ jõud – vai ka kesküü paiku –, om õks viil nii lämmi ja väläkohvikun või hämäräst üüst ja lõbusast rahvast mõnno tunda. Hindä meelest olõ ma külh «kohvikurahvas» ja eestläse hinnäst kõgõ tähtsämbäs pidävä ilmapildi perrä arva, et jo omma tuud tõõsõki.

Taa kohvikun käümise kombõga om sama lugu nigu küsümisega, kas inne oll’ muna vai kana. Ma usu, et ku om paik, kon hää olla ja naabrimehega trehvädä, kül sis inemise käävä kah. Ja seo olõ-i säänestmuudu uskminõ, nigu tihtsäle mi riigi juhtmisõ man ette tulõ, et inemise uskva ja näil olõ-i umalõ usulõ muud põhjõndust pääle seo usu hindä. (Näütüses Jesse Maris usksõ puultõistku aastakka tagasi, et eestläse ei lää Lätti viina ostma ja usk täämbädse pääväni, et nä sääl ei käü!) Mu usk tulõ tuust, midä olõ uma silmäga kodokandin nännü.

Ku kats nuurt inemist võtva kätte ja tegevä Eesti kagunukka säändse kohviku, et esiki mulgi ei piä pall’os spetsiaalsõlt kaema tulla, sis muutus ka kohalik rahvas kohvikurahvas. Tuuperäst olõ kimmäs, et eestläse omma kohvikurahvas nigu egä tõõnõgi ja neo, kiä mõistva tetä uma kohviku säändses, kohe tulla tahetas, ei piä kundõdõst puudust tundma.

Să ne înth’lnim în cafenea!*

* «Trehvämi kohvikun!» rumeeniä keeli.


Epleri Rain

Jaga seod artiklit