Ildaaigu ai ütel jaol rahvast hinge täüs uudis, et säädüse järgi saava no külärahva kokkusaamisi iistvedäjä, mõnõ kõigilõ vajaliku asja jaos projekte kirutaja, talguidõ kõrraldaja ja tõsõ sääntse «külähullu», kiä umma vapa aigu kulutasõ, tuust «tõmblõmisest» kasu, selle et tulusaaja tulõ üles anda ka MTÜst ja muist sääntseist ühendüsist.

Teedä, et egan külän ja vallan om säänest rahvast, kiä nõun omma tõisi iist ka saisma ja alasi hädäliisile appi tulõva, ku vähägi saava. Ja om sääntseid, kiä ütest tüküst vingva, et tuud olõs vaia ja tõnõ asi võinu paremb olla… ja et tekke kiäki medägi. Ja ku nuusama hädäldäjä tõnõkõrd peräst ka vingva, et näet, olõs õks paremb olla võinu…, sis tuu omgi kasu, mea tegijä saia või. Üts ajakirjanik ütel’ ildaaigu vääga õigõdõ, et A4 mõõdun tennämisekirja omma nuu tasu ja preemiä, mea tegijä saa.

A no ähvärdäs abivalmid inemiisi viil üts paprõmaania. Es panõ tähele, kink pähä taa tšinovnikumõtõ edimält tull’, aga kõrv püündse raadiost kinni, et noorõmba inemise võisõ õks avita vanõmbõid ja ütsikuid, kel rassõ kotust vällä saia ja puutiminek tõnõkõrd suur vaiv. Ja et seltsis võisõ kah vahel kävvü. No vääga õigõ, mõtli. Nii jo inemise enämbüisi tegevä. Mul om henel lähükesen naabritädi, kel jalguga asi hõel ja tõnõkõrd muid häti kah. Ku autuga liina lähät, küüsüt õks, kas tä taht üten tulla vai taht poodist vai apteegist medägi.

Ma tunnõ naisterahvast, kel tüü külh konagi otsa ei lõpõ, aga kiä õks joud minnä ütte pea saa-aastast memmekeist kaema ja avitama. Vanainemine kõlistas alasi taalõ, ku medä hätä vai ku juttu aia taht. Ja üten tutvan külän om meesterahvas, kelle telefoninummõr külh vast vääga mitmal vanõmbal inemisel käeperäst. Ku hädäste autut vaia, ku mõni tüüriist purus lätt, kurja pini küla vahel vallalõ vai mõni muu murõ, sis mugu kõlista. Külakotsil om tuu ju loomulik asi, et enämbüisi kõik avitasõ, ku vähägi saava. Aga mis tuu raadiojutu manh andsak tundu, et jäl soovitõdi sääne inemiisi avitamine paprõ pääl määntseski ühingus tetä. No miisses?

Ütskõrd olõ esi ütele ammati poolõst iistvedäjäle ülnü, et tiimi rahvamajan salatiide maitsmise õdagu. Peris pall’u rahvast tull’ kokku, egal purgikõnõ üten. Kõik saiva egast purgist pruuvi, kiteti ja vahetõdi retsepte. Oll’ rõõmus sügüsene õdag. A sis naksi nõnamiis targutama, et taa om nüüd uus naisiklubi. Suur kunturiraamat tuudi vällä, kohe kõik nime kirja panti. Kampa oll’ tullu ka mõni miis, nuide näo lätsi imeligus. Järgmine kokkusaamine kuulutõdi vällä ja sinna pedi tulõma tähtis koolitaja targust asjust kõnõlama. No võisõgi arvada, sääne asi es tõmba enämb kedägi ja sinnapaika kõik jäi.

Kas õks peat ega normaalsõ ja laheda ettevõtmise ja hää teo kohegi «kunturipaprõ» pääle sordi ala pandma? Mi mõista jo niisama, ilma paprõilda ka inemise olla.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit