Käve kabiinildä traktoriga Antslast Varstun (ligi 30 km) Oll’ asja. Peräjärve mäe alt kääni ilma mõtlõmalda Ubajärve poolõ. Paari minuti peräst naksi mõtlõma: mille ma tulbatii päält kõrvalõ kääni? Ah et 4 km õkvampa? A tuu iist ao poolõst kaotat. Et liiklus väiksemp? Jah, terve tuu mõtsavahelise tii pääl tull’ ainult üts auto vasta, tuugi uma vana jahikaaslanõ. Ai rusiku aknõst vällä ja näüdäs’ mullõ. Sai mõttõst aru: sa ei saa kah õks mõtsast kavvõdalõ hoita, kuigi jalg limba ja aastiid kah sällän.

Ausõna, tuu rusik mõosi nigu kõgõ ilusamp kompliment. Jo sis tõtõstõ 20aastadsõ pideva jahilkäügiga om mõts mõistnu kuigimuudu naha vahelõ vai hinge pugõda. Hää om, pääasi, et hing tühi ei olõ. Tuu mõttõ är mõtõlnu, naksi ma esihinnäst kõrvalt kaema: midä ma sääl mõtsa all vahi? Oll’ hirvejälgi, oll’ ka tsiku tsungmiisi, kuigi veidü. Aga päämiselt vahe ma mõtsa ala puid, sammõld, lilli kraavipervi pääl. Raestu pääl häidses’ põdrakanep, hää miitaim ja tsäimaterjal. Kõkkõ tuud vahtmist oll’ nii pall’u, et es tahaki virgõmbalõ sõita ku 5–10 km/h. Ku tõsõl puul mõtsa näi, et ütsetõvõrohi ka häitses, pässi suust nigu tammi takast: halloo, suur suvi om käen. Kiä ei usu, tulkõ kaema!

Mu käest om küsütü, kuimuudu ma kae tuu pääle, et mõtsu lõigatas ägedält maha. Ma ütlä: ku kõrraga asõmõlõ istutõdas, sis muu mullõ ei putu. Tuu, et 10 aasta peräst ei olõ inämb midägi lõigada, om saekaatriide omanikõ ja näide tüüliste murõ. Näil omgi sis kats nall’a: kas panda kaatre kinni ja minnä välismaalõ tühü vai osta lätläisi käest palke. Luuta tulõ, et odavalt, nii nigu praegu odavalt viina ostami. Aga tuu, et meil omma ülekaalun noorõ mõtsa – sääl ei olõ esihindäst midägi halva.

Ah jah, noorõ rästigu olli tii veeren vällän. Ütele ma sõidi kogõmada otsa, oll’ kurvi takan ja pidäsi tedä edimält kablajupis. Või-olla, et timäst oll’ joba inne minnu üle sõidõtu. Sõbramiis Rein tuu iks alati hinnäst loodusõhoitja eeskujus ja oppas autojuhte: sul om ruul peon, ja kui näet, et sääsekene lindas – käänä kõrvalõ, lasõ tõsõl ellä. Rein pand tsipa manu kah, tä sõit’ innembä suurõ bussi pääl ja mõnikõrd tuu buss käänel’ küll, aga tuu oll’ vana Tartu-Võru tii, kon ilma käändlemäldä ilmvõimalda sõita.

Tagasi sõidi tulbatiid. Hää oll’ võrrõlda, määnest õhku sa sisse hingät. Tulbatii veeren om ütsjagu villäpõldõ, noil olli kõigil värske jälle sisen. Tuu õhk sääl põldõ vahel eriti hingädä es kõlba. Tähendäs, hingämä iks piat, aga alla ei tohe tõmmada.

Ilma oll’ muutnu ja rästigupoja olli tii veerest kaonu. Mõtli: hummõn liiklussaatõn ültäs: säändse ja säändse ratastraktori ja rästigu kokkopõrkõ peräst viidi rästik… Ah, es viiä tedä kohegi kontrolli, küll üüse mõni kährikupoig kontroll, kas liha kõlbas süvvä vai koolõt vällä. Ja liiklussaatõn ei ültä kah midägi, rästikul ei olõ määnestki soliidset tootjafirmat sällä takan. Päämine: puudus om ülekaalukas ühiskondlik huvi.

Jah, varsti kulus puul mii aost liiklusõ pääle. Üts korgõ ammõtnik ütel’ mullõ, et liiklus ei piaki mõnus olõma. Tuu kõlas piaaigu nii, et elu ei piaki mõnus olõma. Kas sis tasunu ilma sündüdä?

Mu liiklus läbi Võrumaa mõtsa oll’ küll väega mõnus.

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit