1991. aastaku jaanuarin loiõ Setomaal poodi saina päält, et kultuurimajja tulõ Ukraina ekstrasenss Prohodko Vitjä. Nakkas inemiisi terves tegema, viinast ja suitsust är võõrutama. Ma hindäl külh määnestki suurt vika külen es tiiä olõvat, aga huvi es lupa minemäldä kah jättä.

Saal oll’ rahvast puupüstü täüs. Kõik olli kaema tullu, midä tuu nõid tegema nakkas.

Prohodko astsõ püüne pääle ja käskse kõigil sõrmõ risti panda. Esi kõnõl’ rahuliku helüga, et piämi mõtlõma ennedä häid mõttid, uma iho ja hengekese lõdvas laskma.

Nuu, kiä kässi inämb vallalõ es jõvva tõmmada, kutsuti püüne pääle. Meid oll’ sääl pia 20 inemist. Kõgõ inne kor’as tä ütte nukka kar’anaasõ ja tsiatalitaja, pandsõ nuu tandsma ja laulma. Kuis, ei tiiä – sõnnuga tä medägi es käse.

Üts noorik, kiä latsõna Siberin oll’ ollu, laulsõ vinne tðastuðkasid ja keerut’ nii, et prunts lehvü. Mu hää sõpr Aivar, vaganõ poissmiis, ütel’ hilläkeiste: «Ma lähäs külh tagasi istma. Mine tiiä, miä ulluisi tah inemiisi iih viil tegemä nakahmi.»

Vitjä, nigu olõs tuud kuuldnu ja arvu saanu, käändse kõrraga ümbre, tull’ pand’ uma käe Aivari kässi pääle, et sõrmõ vallalõ tulõssi, ja saatsõgi sõbra istma.

Sis astsõ selgeltnägijä mu manu, küsse, kas ma suitsu tii ja viina võta. Ütli, et suitsu tii inne sis, ku pakutas, ja sünnüpääväl vai puhtil lasõ tuu pitsi-kats õks viina är külh.

«Kas jäät nõuhu, et täämbätsest pääväst ei saa sa inämb suitsu tetä ja viina kah ei tohi pruuvigi?» küsse Prohodko. Timäl olõvat rahvalõ vaia näudädä, medä tä mõist.

Mõtli, et huvitav olõs hindä pääl tuu nõidus är pruuvi. Nii ma sis nõuhu jäigi. Inne küsse viil, kuis naisiga luu ommava. Nuu nakasõ jo kah päähä. Kas nuid õks või pruuki vai pia peris karsklasõs nakama?

Tuu pääle es ütlä Vitjä medägi. Käskse ennedä kultuurimaja juhatajal tuua klaasi puhast vett, esi nakas’ mu sälä takan saa kaupa numbrit lugõma. 1200 man sattõ ma nigu mürähti põlvildõ.

Prohodko ütel’, et tuu om mu jaos surmav annus viina, ja avit’ mu jäl püstü. Käe olliva mul jo sõrmildõ kinni. Nüüt kallut’ tä mullõ klaasist väiku lonksu vett suuhõ, esi kõnõl’, et taa om jo puhas ätik, kuis sa taad juuva saat. Tõtõstõ tundsa ma kõvva ätigahaisu, aga vesi oll’ jumala puhta maiguga.

Niildse lonksu alla ja olli tagasi põlvildõ maan. «Muidu või liitri viina ärä juuva, aga nüüt om lonksust viist nii täüs, et satas põlvildõ,» naardsõ ukrainlanõ mu kõrval. Ja kallut’ tõsõ lonksu vett mullõ suuhõ.

Tundsõ, kuis jõud jalust ja kõgõst ihost kaos, minuti peräst olli püüne pääl pikälde maan nigu karjak Leo poodi takan võsun. «Tä om nii täüs, et esiki kõnõlda ei saa,» selet’ Prohodko. Ja nakas’ mu vannust ja tüükotust küsüma.

Pruuvsõ edimält vinne, sis eesti keelen ütelda, a kiil oll’ nii kangõ, et midägi es tulõ vällä. Rahvas saalin naardsõ nigu ulli.

Perän üts oppaja ütel’, et tä olõ-i tiatrin ka ni hääd joodiku mängmist nännü, ku ma sääl püüne pääl olli. Vaih oll’ ennedä tuu, et ma es mängi.

Prohodko aga kõnõl’ rahvaga edesi. Ennedä kar’anaasõ saatsõ är saali puhkama. Ma olli õks pikälde. Mudsu oll’ alalõ, aga liiguta es jõvva. Vedeli rahva naarus ja Prohodko reklaamis sääl pia puul tunni.

Sis tundsõ, et jõud nakkas kässi sisse tagasi tulõma. Kangudi hinnast kuigipiten istma. Veitü ao peräst pruuvsõ püstügi aia. Prohodko avit’ mu üles. Ka käe tulliva vallalõ. Enne sääne tunnõ oll’, nigu pur’on olõssi.

Küsse tä käest, kuis ma nüüt autuga kodo saa. Olõ-õi säänest naistõrahvast kah täämbä paiga pääl, kohe üüses minnä. Rahvas naardsõ, nigu jõudsõ, ku sõbra minno kätt piten püüne päält alla talutiva. Hää õks naarda, ku muidu viks poiss «maani täüs» om.

«Õdagu lõpus olõt kainõ. Ja piä meelen: täämbätsest pääväst sa ei saa suitsu tetä ja inne kuud aigu ei tohi esiki pruuvi, mis sis saa, ku viina võtat. Peräst võta padi alasi üten, ku viina tahat võtta – sis om pehmemb sadada. Pitsi võtat – pikälde olõt,» lugi Vitjä mullõ sõna pääle.

Tõnõ hommuk tüü man paksõ Ülo, kiä esi es suitsuta, aga suitsupakki alasi üten kandsõ, mullõ Priimat. Tõmsi mahvi är… ja olõs kae et sisikunna vällä ossõndanu.

Päivä kutsõva mehe: «Silver, määnest kallist viina sa tahat, mi tiimi vällä!» Poodimiis Kolka lubasi kas või umast taskust kõgõ kallimpa konjaki kinni massa.

Kõigil oll’ jo suur huvi, mis sis saa, ku ma suutäüe lasõ. Aga kona tuu tegu oll’ Prohodko kimmä keelu all, es võta ma tsilkagi, kooni katõ kuu peräst Setomaalt ära kolisi.

Mul oll’ abiliisile jätetü putõl mar’aveini, miä oll’ kapin pia aasta joba saisnu. Et teedä saia, ega tuu hukka ei olõ lännü, kummudi pudõli vaivalt vasta huuli ja sis anni edesi. Ja… ma olli kõrraga maani täüs.

Õkva häpe oll’ majarahvaga hüväste jätten. Püssü vaivalt autu naal püstü. Vahtsõn kotsan sai viil umakõrda kaara, et kiä nüüt kraami maha nõst. «Kuis inemiseluum sukugi ei mõtlõ, kona juu,» pahand’ imä.

Tõsõs pääväs saiõ õnnõs kainõs. Aga pia puul aastat ma nigu näie inemiisi läbi ja tundsõ joba kaust, kiä om joonu.

Aastitõga sai minust jälleki harilik inemine ja nüüt või umal sünnüpääväl iks pitsi hääd viina võtta. Suitsu ei olõ täämbätseni tennü. Tõisile aga ütlä, et ega õka sitta asja kah ei tasu õkva esi pruuvma minnä.

Silla Silver
Tsiamäelt


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us