Kanepi kihlkunna Koorastõ külä om külh väigokõnõ, no tuu kotsilõ sai valmis joba tõnõ raamat. Päält 500aastadsõst küläst kirot’ majandusprofessor ja kodo-uurja Raudsepä Vambola (75), kiä sääl eläs. Koorastõ om timä naasõ Agnessa (75) kodokotus ja naanõ oll’ ka raamadu kokkosäädmise man abis.

Ku pall’o aoluu-uurja istva päämidselt arhiivin ja tuhnva papridõ seen, sis sa kävet küllä pite ümbre. Pall’odõ inemiisiga sis raamadu jaos juttu ait?

Vambola: Piaaigu terve külä sai läbi kõnõldus – 20–30 inemist. Üts suur viga om tollõn, et nä ei mäletä kõkkõ. Aastaarvu pantas paari-kolmõ aastaga iks müüdä. Näütüses neläklassilinõ kuul nakkas 1951. aastast, a mäletädäs, et 1953. vai 1954. aastast…

1944, ku vinläne sisse tull’, sai Kapatsil kolm miist surma. Oll’ sääne jutt, et sinnä mõtsa nä ommaki matõdu. Ku naksimi uurma, sis tull’ vällä, et mõtsan om är märgit maahalaskmisõ kotus, kohe om sõaaost pääle iks lille viidü, a matõdu omma nä iks Urvastõlõ surnuaia pääle.

Väega põh’alikult kõnõl’ meile Agnessa 92aastanõ tädi, kelle sakslasõ sõa aigu Koorastõlõ tõiva, Agnessa esi ja timä veli.

Määne elo oll’ Koorastõn vanal aol ja om nüüt?

Vambola: Külä om kõvastõ muutunu. Tan anti iks pall’o asunigutalosit vällä – kõik võtsõva vabadussõast ossa. Talo lätsi häste elämä, selle et Maapank andsõ lahkõlt lainu. No sis tull’ sõda pääle ja kats kõrda käve kiudutaminõ üle. Mõtsamiihi aig kah viil – nelän kotsõn oll’ näid.

No päält sõta läts’ elo jäl käümä ja 1960. aastidõ tõsõl poolõl oll’ joba peris hää. Naksiva tulõma televiisori, raadio, vahtsõnõ müübli… Ku naksi mäele jõudma uma eloga, tull’ perestroika…

Nüüt omma Koorastõn päämidselt pensionääri ja suvitaja. No mul tan ikav külh ei nakka – internet om olõman, ku taha, mängi näütüses filipiinlasõga üte malepartii!

Koorastõn omma korgõ kinnisvarahinna.

Vambola: Maja nii väega ei massaki, a kotus mass. Tii omma hää ja Tartolõ om kah õnnõ 53 km. Ma käve esi viimädse aasta Tartolõ tüüle.

Agnessa: Vanastõ ellimi Kustol, tuu kotsilõ üteldi – Koorastõ Šveits. Tuu oll’ kõgõ ilosamb kotus, midä ma ülepää tiiä! Vana ürgorg, orgopite jõgi, külgoro, tammõallee, sinilillimägi, kost keväjä varra läts’ lumi är. Lätsimi iks kaema, kas om mõni sinilill joba vällä tulnu. Ku ma tuu kotussõ pääle mõtlõ, sis tunnõ kõdunõnu lehti ja mulla lõhna…

Olõt majandusprofessor, kost om peri aoluuhuvi?

Vambola: No iks huvit’, kuis vanastõ elo oll’. Jalotat järve viiri pite, tan omma kivikalmõ, ja märgotat, kuis tan tuhat aastat tagasi elo oll’. Meil om tan eski ohvõrdamisõkotus Korgõmäe otsan. Mitte kivi, a haud. Nüüt omma puu pääle kasunu. A rahvas ei mäletä inämb, mille tuud kotust pühäs peeti. Sääl om väega puhta viiga läte, kost vett võeti.

A Kastumäel on filmit «Sügis» – Kiir kaes katussõ päält Pihlaka talu piire. Filmi jaos tetti majalõ vahtsõnõ korsnapits!

Midä tuu kandi mõisnigõ kotsilõ om kõnõldu?

Vambola: Kae, mu meelest mõnõ jutu kül ei olõ õigõ. Näütüses tuu edimädse üü õigus. No ei olõ ma kül Koorastõ vai Kärgula mõisnigõ kotsilõ säänest asja vällä lugõnu.

Kül omma muu jutu: skulptor Weizenbergi August olnu viimädse paruni vanaesä poig.

Selle tuud juttu kõnõldi, et parun oll’ väega hoolõn olnu, et Weizenberg saanu oppi Peterburin ja Saksamaal. Tuu paruni ihuarst oll’ muido Kreutzwald esi.

Mändsit nal’ajuttõ om Koorastõ elost kõnõldu?

Vambola: Mul om raamadu lõppu sändsit juttõ pantu.

No kõgõ huvitavamba, midä peräkõrd raamatulõ es panõki, omma hüüdnime, midä Koorastõn om pall’u pantu. 40 aastat tagasi oll’ Koorastõn 400 inemise ümbre ja suurõmbal jaol oll’ määnegi hüüdnimi.

Painamiis – oll’ kombainimiis, kes sai Tüüpunalipu ordõni.

Kilupang – väikeist kasvu naistõrahvas oll’ ja ku mehega paarin tulliva, sis oll’gi nigu kilupang käe otsan.

Agnessa: Sis oll’ meil Kihva-Värdi – tuul oll’ juttu nii, et võisõt hinnäst ullis naarda. Tä oll’ autojuht ja ku viina võtsõ, oll’ pahanduisi. Läts’ kolhoosiesimehe mano, lasksõ hindä põlvildõ ja pallõl’ andis. Terve pere olli sändse. Essä kutsuti Vana Kihv, veli oll’ Väiku-Kihva.

Liinapää – ütte kotust kutsuti Tutiliinas ja et timä sääl elli, tuuperäst oll’ tä Liinapää.

Vanapakan – elli mõtsa seen ja habõna olli ajamada.

Persekell – esi kõgõ kõnõl’ nii ja sis naatigi tedä niimuudu kutsma, esi tekk’ hindäle nime.

Meduus – tuu nimi tull’ perrenimest Mõtus.

Pääväkaja – tuu miis tiidse kõiki ja ku puuti tull’, sis kõnõl’ kõik uudissõ är. Tä tiidse, kes midä ostsõ ja ku pall’o midägi massõ.

Tsigle – oll’ väikeist kasvu häste kipõ naistõrahvas. Ku kolhoositüül ollimi, sis tä oll’ kõgõ edimäne. Ku kartulipandminõ oll’, sis tä lasksõ puuljoostõn iin, nigu tsikliga sõidassi, ja nigu külbse noid kartult. Mi vaivalt jõudsõmi perrä.

Viiulikunstnik – vanõmb meesterahvas, viiulit es mängi, a tegi nigu mäng ja väega ehtsält tull’ vällä. Jaanipidol oll’ tsommin, mänge «viiulit» ja ütel’: ega ma naidõ joodikidõga ei tahaki olla, a mullõ miildüse noorõ tütärlatsõ!

Sannamiis – mõisarahvas käve näide poolõ sanna, timä kütt’ ja jäigi sääne nimi.

Pinna – mu veli, Paul oll’ tä nimi. Naatigi Pinnas kutsma. Kanepi pääl küsüti, konkotsil Koorastõn Paul eläs – kiäki es tiiä. A küsüti, kon Pinna eläs – kõik tiidsevä!

Pant – oll’ perrenimi Mant ja nimi käänti Pandis. Naabrivallast peri kuulsa Pandi Valdoga täl kül midägi ütist es olõ pääle eesnime!

Summ-Summ – oll’ koskilt mesitarusit hindäle toonu, traktorikäro pääle pandnu. Käro oll’ ümbre ja mesipuu katski lännü…

Midä viil Koorastõn tetti?

Agnessa: Meil oll’ pall’o nuuri ja kolhoosi küünün näüdäti kinno.

India film oll’, müüdi üle 200 piledi. Ku «Tarzan» oll’, sis es mahu rahvas är, panti lina majasaina otsa pääle ja näüdäti kinno sinnä pääle.
Vambola: Ma naksi kah Koorastõn pidol käümä 1950. aastidõ lõpun.

Kas tan saitki Agnessaga kokko?

Vambola: Sulbi külän sai – pääle kinno oll’ tands…

Küsse Harju Ülle


Raudsepä Agnessa ja Vambola omma uma kodokülä Koorastõ veerest veereni läbi uurnu. Harju Ülle pilt

Jaga seod artiklit