Päält sõta rännäs’ rahvas ilma pite: kes es tohe minnä kodupaika, kel olli koskil võla vai halva teo.

Kruutusõ moonakülä rahvas tiidse, et ku tull’ setukas suurõ vankriga, oll’ potiseto. Ku tull’ laia kaarõga mitu hobõst, olli mustlasõ platsin. Nä tahtsõva õnnõ kuuluta, a tiieti, et paari päävä peräst är nä läävä.

A ku tulli kompsõga puhvaikadõga inemise, sis nakas’ moonakülä podisõma: naa olli siiätahtja!

Ku saiva sovhoosidirektori jutulõ ja lua jäiä, sis ka jäivä. Tüülisi oll’ vaia ja et direktor esi oll’ Vinnemaa eestläne, sis tä nigu tugõsi näid. Elämä sokutõdi nuu veneläse mi inemiisi manu: tarõ tetti palakaga poolõs ja nii pidi elämä.

Kos nä ka ellivä, käve üle pää poslamasla ja küüslaugu hais. Kartula panni nä maha lapjuga ja inne süküst noid es putu. Olli kadõda, et eesti «fašisti» mõistva kartult kasvata, a näid ei õppa kiäki.

Meil olli võõridõ latsiga ütidse mängu iks luure- ja sõamängu. Nõrgõmba olliva sakslase ja kipõmba veneläse.

Kruutusõ mõisa parki panti huuldama Dusja: rinnakas, teküs, kõrvarõnga klõbisiva kõrvan ja siidine gaasirätt hoitsõ krunni paigan.

Mi naasõ olli väega hiitünü, kui tä tekk’ suurõ kivvest viiriga klumbi keset parki. No es olõ säänest inne nättü!

Dusja lei üle naabrikülä Ivani ja tollõ väiku tütär tull’ sis essä otsma… Nigu seebikas.

Dusja oll’ katõ pojaga ja kuulut’, et täl miis kindral ja är kaonu. Saiva sis umaette tarõ ja vüürüse.

Sovhoosin lõppi tsiga. Dusja ütel’: vot Leningradin sai süüdüs ussitanu raipid kah, seo om värske. Sis tä poissõga vidi tollõ tsia hindä poolõ. Kiitse siipi, sültü ja suppi.

A nä veneläse teiva ropult rassõt tüüd ja ku oll’ vaia, sis streiksevä ja sõimassiva kah.

Ku eestläne pelläs’ varguisi, käkse asjo ja ilman midägi es jaota, sis vinne hing oll’ väega helde. Trehväti kommi saama, anti egäle latsõlõ, kes muru pääl oll’. Vinne mammi tull’ iks hädän latsõlõ appi ja mu latsõpõlvõ tegigi rikkas naabri vanaimä Anna.

Raudkatsi Ene
võrokõnõ Kurõmaalt

Jaga seod artiklit