Mi talo üte naabriperemehe nimi oll’ Peeter, a kutsuti tedä Petras, tõnõkõrd viil vanas Petras. Tä elli umah elämiseh naasõ ja katõ latsõga.

Muido es olnu hätägi, tulliva läbi, a ku sai, tükke tä iks taad topsipõhja kaema. Ku rohkõmb sai, sis oll’ peris kuri ja ai umma peret majast vällä. Ku pur’oh es olõ, oll’ tä sõbralik inemine.

Viil unist’ tä tuust, et lövväs midägi säänest, mille iist saas iks rahha, sõs olõs elo kergemb ja es pidänü nii pall’o tüüd tegemä ja vaiva nägemä. Tüütegemine Petralõ väega es miildü. Pernaanõ oll’ täl kül väega virk.

Naabripoisi kuulsõva toda Petra suuvi ja seletivä ütskõrd Petralõ, et näide piiri pääl võso seeh om üts perädü suur kivi. Kivil omma määndsegi kirä pääl ja mõnõ kotusõ pääl tä nigu vilkas päävä käeh. Mi ka tiidsemi tuud kivvi, a mõista es tuust midägi arvada.

Poisi seletivä Petralõ, et sääl või midägi all olla, innembägi om säändside kotustõ mant ütte-tõist löütü, näütüses rahapada – vaia om õnnõ kaiba.

Petra käve ummi eläjidega vaihõl sääl lähküh kar’ah. Järgmidsel pääväl võtsõgi Petra lapju karja üteh ja nakas’ kivi kõrvalt kaibma. Pia olli naabripoisi kah kohal, näide kar’amaa es olõ tuust kavvõh. Nuu kaiva Petra tüüd ja itsitivä. Petra pidi kaibmisõ katski jätmä, selle et lõunavahe jõudsõ kätte ja sis pidivä eläjä kodo minemä. «Õdaguspoolõ kaiva edesi,» arvas’ Petra.

Lõunaaigu tõiva poisi kotost üte vana malmpaatükü, kaasõs sai vana siibrikaas, ja mati tuu Petra tettühe kaivandustõ.

Õdaguspoolõ oll’gi Petra jälki lapjuga platsih. Poisi katõkõstõ kaiva mulgu veere pääl.

Kõrraga puttu lapju ots nigu millegi vasta. Petra hõigas’ mulgust’: «Pojakõsõ, minke no kaege eläjit, nuu omma joba tiid koh!» Poisi vasta: «Ei lää, mis sul sääl klõpsat’?»

«Tuu oll’ kivi,» ütel’ Petra ja ronisi mulgust vällä. Üts poissõst hüpäs’ kipõstõ Petra asõmõlõ mulku ja rabasi tuu vana paatükü üskä, karas’ mulgust vällä ja pand’ pagõma.

Petra juusksõ takah, vehksas’ kässiga ja rüükse: «Kohe sa, korrat, mu rahaga läät!»

Kavvõmbal puhma takah visas’ poiss potitükü maaha ja kattõ esi minemä.

Petra jõudsõ perrä, kai tuud potitükkü, esi lõõtsut’ ja mõmisi: «Kae koh tä rõibõ om mu rahha arotanu. Ankõ no mullõ kah kaibmisõ iist.»

Nurmõ pääl poisi naarsõva, nii et vesi silmist tsilku. Külägi sai nall’a kuulda ja naarda.

Aig läts’ ja Petra unist’ iks edesi, kuis kergemb saas. Läts’ vahest ka kõgõ kõvõmbal tüüaol tarrõ plaani pidämä. Visas’ sängü pikäle, säädse jala ilostõ sängu otsa pääle, a tükü ao peräst võidsõ joba ussaiast kuulda Petra norskamist.

Tõnõkõrd ütel’ tuu kõgõ pääle perrele: «Ma olõ teid küländ elätänü – tekke esi kah.» Pere muidoki tekk’ kah esi.

Ku Petra topsipõhja veidemb kaenu ja esi ka kõik aig tüüh olnu, sis es olnu rahapata vajagi.

Rahapata es lövvä näist kiäki. Nä saiva kah kõkkõ iks tüü ja vaivaga ja lõpus es olõ hätä midägi.

Nahkuri Liidia
Väimälä, Põlva khk


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit