Rahal om õks väega suur vägi. Ku rahakotiravva vallalõ lüüt, sõs kõik paranõs. Nii om olnu vanastõ ja om parhilla kah.

Kolhoosiaol habõ kolhoos kõik nurmõ hindäle tarvita. Mi perrele anti hainamaas üts suuniidükene, koh perve pääl õnnõ kasvi hain, a ümbretsõõri väega kehvä.

Esä imäga kopsõ käsivikatiga kõik hummoguspoolõ är, sõs kogonõsi vaivalt ruga haina.

Niitü vasta haigut’ korgõ mäekallas, kohe käve küläkari. Tuu oll’ ka pal’as ku pääluu. Inemise olliva päivilde karah. Õgaüts üte päävä lehmä iist. Tuu mäekolakas anti selle kar’amaas, et sääl es saa kolhoosimassina tüütä, lätsi kummaldõ.

A oh hätä, eläjä sei niidüperve kah puhtas ja nii es jää meile muudku vassa korgunõ suukösu. Tuust lehmäle ja lambilõ talvõs viländ es saa, a muialt ka haina tetä es tohe.

Imä läts’ kolhoosi brigadiiri jutulõ. Muido kaubalõ es saa, ku pidi kukrut kergendämä.

Oll’gi asi kõrrah. Mäekaldõ pääle külbeti vili ja küläkar’alõ lubati tasanõ ristikhaina nurm. Kõik inemise imehti ja olli rõõmsa, er kar’amaas sääne hää hain anti. Imä muidogi oll’ vakka ja tuust kaubast kellelegi es kõssa.

Tõõsõ aasta keväjä tull’ jo brigadiir esi mi poolõ küsümä, kohe vili külbä tulõ. Imä toimõnd’ niisama nigu aasta tagasi.

Kolmandal aastal mõtõl’ imä, et nurmiga lätt õks nii edesi, nigu senini olnu oll’ – a võta näpust. Mäekunt panti vahtsõst kar’amaas ja niidüperve sei küläkari.

Pidi vannamuudu edesi elämä. Raha vägi oll’ otsa saanu.

Liira Singa
Rammuka, Vahtsõliina khk

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us