Ku ollimi latsõ, sõs peimi iks vanõmbidõ inemiisi kombit, nigu märdi- ja katrisandin käümine.

Külä latsõ tulli iks inne kokko ja sis mõtõldi täpsele, midä tetä, ku sisse kutsutas. Tandsõmi tsõõrimängu, kaara-jaani ja küssemi pererahva käest mõistatuisi.

Anti kompvekke, piskviite, ubinit, rahha. Ku ollimi väsünü ja lätsimi kodo, sõs tulli saadu as’a ja raha kopka päält är jaka. Muidogi oll’ hää miil, et sait uma raha – ostat õkva, midä tahat.

Tsolko kuuli lätsit, sääl oll’ ka puut, koh tull’ raha õkva är kuluta. Ostsõmi sõs karbiga hernekommõ ja saiapätsi kõrvalõ, putõl limmonaati kah viil. Nii mõni päiv ja rahakõnõ oll’gi otsan.

A tull’ järgmäne aasta, iks vaia santi minnä, ja mintigi. Käüti är ja jälleki kraami ja raha jagaminõ, koh tull’ vällä suur ime, millest ma tahtsõgi kirota. Mino veli Oleski Lembit ütel’ kõva helüga, et täl om mineväaastanõ sandin käümise raha alalõ hoitu. Tuud mi muidogi es taha usku, a sõs tõi tä vällä üte vana rahakoti, kost näüdäs’, et oll’ jah alalõ, õkva kopka päält, aasta aigu hoitu sandiraha. Veli ütel’, et no pand seo raha kah mano ja nakkas rahha kogoma.

A ku mi kompvekke ja saia ostimi, iks andsõmi velele kah. Veli mugu kogosi joba noorõlt rahha ja om kõgõ olnu kitsi umma rahakotti tuulutama, a mõist iks olla külh. Koonõr, üteldäs õkva võro keelen vällä. A tõnõ vanasõna om kah: kes kopkast ei korja, tuu rublat ei saa.

Riitsaarõ Lainõ


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit