Ma ei tunnõ kedägi, kinkalõ miildüsi asja rohkõmb ku raamadu

ja tõsõ inemise. Vai taht kiäki kapist vällä tulla?

 
Ku ma lats olli, sõs kästi taldrik tühäs süvvä, nõuti vakkaolõmist, ku suurõ kõnõlõsõ, ja opati, et raamat om inemise kõgõ parõmb sõbõr. Ku ma veidü kasvi, sis sai teedä, et parõmba sõbra kotussõlõ pretendiir ka pini. No ja ku elotarkust mano sai, sis tull’ vällä, et sakõst omma ka inemise väärt usaldust.

Mis latsõst pääst selge, tuu püsüs häste meelen. Raamatist om tukõ egäl juhul. Tõistmuudu mu latsõpõlvõst om raamatilõ päält inämbüisi loetava vai peris hää sisu tulnu mano viil üts umahus – naa omma lännü kinäs. Illos kaia ja hää lukõ kah. Nii saa ma tävveste arvu, mille viirdü üle Eestimaa pahameeletorm, ku Prisma uma ulli reklaamiga (kingisaaja, kiä kaibas, et jälki kingiti raamat) vällä tull’.

Ku vanast trükiti harva loetamatut kirändüst, sõs täämbädsel pääväl tulõ tuud vast rohkõmb ette. Mulgi om küländ juhtunu, et lupa latsil raamadukogost kül võtta üleni roosadsõ halvastõ tõlgitu (inämbüisi tõlgitu) raamadu, a kinnütä näile, et kuna raamat om kirändüsligun mõttõn küündümädä (nii ütlegi, saagu arvu vai ärku saagu), ma tuud näile ette ei loe. Opku esi lugõma – kül sõs arvu saava, midä ma mõtlõ! Õnnõs mõistva latsõ joba tuud, et ku ma mõnt raamatut näile kitä ja olõ nõun ette lugõma, sõs massa-i imäle vasta aia – tuu om tõtõstõ hää.

Üts asi om viil tõistõ ku vanast – raamadupoodi. Vanast, vai no mis vanast tuu nii väega sõs ka om, õnnõ kümme aastakka tagasi, oll’ raamadupuut nii Antslan, Räpinäl ku Põlvan. No om õnnõ Võrolõ viil jäänü, a tuugi om kah’os kokko kuiunu niisama suurõs, ku inne oll’ Võrost hulga vähämbä rahvaarvuga Antslan näütüses. Ja nii tulõ hindälgi sakõst raamadupuuti Tartuhe rühki…

Tuu õnnõdu poodiketi reklaami mano tagasi tullõn piät muidoki tunnistama, et uma reklaami saiva nä egäl juhul kätte. Ütlese ju kommunikatsiooniguru: pääasi om tuu, et sust kõnõldasi. Kas halva vai hääd, olõki-i nii tähtsä. Ja ega taa üts kaubakett tõisist tõistõ ei olõ – kõik omma ütesugumadsõ. Mugu kitvä, et ostkõ, ostkõ, meilt saia olõvit kaupu; meilt saia olõvit kaupu om saia egäst mi keti poodist…

Taast päähämäärmisest om kõigil viländ, a är keeldä tuud kah ei saa – sõs olõ-i sõnavabadust ja muud säänest. Ei jääki muud üle, ku esi ka sõnna võtta ja vällä üteldä, mis ma ja mu sõbra asjast arvami. Selle et ma ei tunnõ kedägi, kiä tunnõsi kedägi, kinkalõ miildüsi asja rohkõmb ku raamadu ja tõsõ inemise. Vai tulõ kiäki taa mu avaldusõ pääle kapist vällä?

Et inemise mi koton asju takast parõmbahe vällä paistussi, palssi latsil ildaaigu nõsta ummist kastõst ja riioliist kõrvalõ poolõ mänguasja. Nä teivä tuud hää meelega ja kipõstõ. Pannimi asja edimält kapi otsa kasti – vast päält vahtsõt aastat võtami kapi otsast alla ja kaemi, kas lätt viil vaia vai lääkinä-i.

Soovita Uma Lehe lugõjilõ ka süämest nii pühhi aigu ku ka muul aol asju vaihõlt õks inemiisi tähele panda. Ja ku nä häste kätte ei paistu, sõs välläpäsemist toolõ olõkõrralõ võit lukõ eelmidsest lõigust. Tüütäs! Raamatit lugõgõ kah! Nii hindäette ku tõisilõ. Sõs om elo hää ilma, et olõssi hääst elost ullis lännü.

PS. Ku joba soovitamisõs läts’, sõs üts asi viil: inne, ku Tartuhe raamadupuuti lääti, astkõ Võro umast läbi!


Laanõ Triinu,
raamatidõ lugõja
(ja kirotaja)

Jaga seod artiklit