Puutüümeistre Sibula Ärni

Misso küle all Pupli küläh Kirsi taloh eläs vanast rehetarõst ehitedüh elämiseh käsitüümeistre Ernst Sibul, kedä rahva siäh tiidäs Sibula Ärni nimega. Hää meistre kuulsus liigus suust suuhtõ ja palvõ timäst aoleheh kirota tull’ timä meistretöie ostjalt.

Juttu aimi tä väikuh tüükuah, mis om veerest veereni ummatettüid puust asju täüs. Om hulga egäpääväelos tarvilikku kraami ja kunstkäsitüüd, mis tennü avvu eski kuulsalõ kunstikualõ.

Kas om meeleh, kuna naksiti midägi ummi kässiga tegemä?

Tuust aost pääle, ku jala ala võti, olõ kõgõ mõtsah olnu. Vanaimä mäleht’, et kanni säält kõikõ kodo, ja peläti, et lats ei tulõki inämb mõtsast vällä.

Naksi joba kuvvõ- vai säitsmeaastadsõlt sovhoosi kar’a man taskuväidsega midägi nikõrdama. Tii täämbädseni tüüd, mis mullõ miildüs, ja tüütunnõ ei nakka lugõma.

Mis säändse meistretüü man kõgõ tähtsämb om?

Kannatlikku miilt ja tõsist huvvi piät olõma. Nii kavva proovit, ku vällä tulõ. Esiki 10 kõrda või minnä aia taadõ, a 11. kõrral tulõ kimmähe vällä ja sõs omgi asi kombõh. Kõrd alostõt tüüd ei tohe perrä jättä.

Kae, kos om taal kausil mustri, ei olõ üttegi lahet seeh. Mõni küsüs, et mille käsnä ei olõ lahki kuionu. Keedä käsni vast ütesä tunni, päält tuud piät kolm kooni viis aastat kuivama, olõnõs käsnä suurusõst. Mille perrä säänest tüüd hinnata? Ja tõist samasugust asja olõ-i võimalik tetä, luudus ei luu kunagi kattõ peris ütesugumast käsnä vai puud. Näet (näütäs ummi töid), luudusõ puult oll’ tah joba tsirgu pää, ma tei viil kats tibukõist tälle siiva ala. Latsõlats rõõmust’, et taa kujo näge vällä ku päkäpikk, ja tütär pand’ ütele «punkar» nimes.

Hulga asju tii kingitüses umalõ perrele, sugulaisilõ. Ku olõ mõnõ inemise uma tüüga rõõmsas tennü, om tuu suurõmb rõõm ku raha. Ei mõtlõ raha pääle. Ku ütele om tuhat eurot suur raha ja tõsõlõ nädäli raha, sis kuis ülepää säändse raha väärtüst mõõta?

Ku sakõstõ laatu pääl umma kaupa näütämän ja möömän käüti?

Ma käü õnnõ Võro ja Põlva maakunna laatõ pääl, kõrra viie aasta pääle kavvõmban. Lüübnitsä, Seto kuningriigi ja vast Lindora laat kah omma säändse kodotsõ laadu, kohe läät häämeelega. Sõmmõrpalo kandin peetäs tii veeren väikeist, a hääd Varõsõ käsitüülaatu. Ei olõ kostki Poolast vai Leedust kokko ostõtut kraami, midä siin kallimbalt edesi müvväs.

Muido ei peetä ummist käsitüütegijist suurt luku: laadu platsimass om uma 80 eurot ja kotusõ saat kohegi viimätsehe viirde, Läti müüjä omma lajan keskplatsi pääl. Meid, peris uma käsitüü tegijit, olõki-i inämb suurt jäänü, piässi õks miika kah arvõstama.

No laadul näeti kimmähe õgasugumaidsi ostjit ja kuulõti kõiksugu suuvõ?

Õga ostja omgi esimuudu, selle tulõ müvvä egäst as’ast mitund sorti. Kõrd laadul tull’ mu mano üts inemine Rakverest, tahtsõ vahega korvi. Mitu kuud nuputi ja sis teiegi valmis, tä sõit’ Eestimaa tõsõst otsast umalõ korvilõ perrä.

Kõivualutsõ laadu pääl nakas’ jälki pendlimiis ümbre mu asju käümä, mõõt’ ja kai… Imeht’, kuis puukäsnä saava vällä anda säänest lämmind. No kuis tõistõ saagi olla, ütli toolõ puulnõialõ, ku ma esi poleeri ja anna ütele as’alõ viimäst lihvi kuu aigu ja tii taad tüüd lämmä süämega.

A olõti eloaig viil hää korvitegijä olnu ja tuu om kah tarvilik tüü.

Korvõ olõ kudanu vähämbält 30 aastat. Tuu om täämbädsel aol hoobis häömisele määrät tüü, olõ siinkandin viimäne tegijä. Vinne aol oll’ egän majapidämisen tähtsä säläkorv, selle et peeti eläjit. Kardokakorvõ küsüs mu käest aastan nii paar inemist, a varramba viidi inne kardokatalgo tegemist vast kümme korvi kõrraga. Sovhoosi telliti esiki 100–200 korvi, veomassinaga tulti perrä.

Eloaignõ hää korvikudaja oll’ mu esä, kukki Tsiberih oll’ tä osast näpõst ilma jäänü. Hää korvipuu om sada aastat vana, noorõst saa-i midägi. Ütest paarsada aastat vanast pedäjäst, midä kutsutaski lõmmupuus, või saia esiki 500 kardokakorvi, a 10 000 puu siäst lövvät üte säändse. Perädü hulga olõ muidoki viil vihtu ja luudõ tennü.

Ma otsõ paar suvvõ tagasi vikatit ja olli peris hädän. Kõnõldas, et vikatit ei taha inämb kiäki osta ja selle ei müvvä kah.

Usut vai ei usu, a tahetas külh, 50 vikatit olõ võimõlinõ aastaga är müümä, no kuis kunagi. Mi poodivikati terä om ülearvo paks. Ma tuu noid terri Vinnemaalt nii 10 tükkü kõrraga ja praavita säändses, mis häste lõikas. Kümnest teräst ütte saa hinnada peris viis plussi pääle ja tuud om esiki kah’o müvvä. Tii kimmähe prooviniitmise kah ja mõnigi ostja ütles: hää, et sääne tegijä viil olõmah om!

Kas mõtsast viil säänest puud lövväti, mis taa tüü man kõlbas?

Vinne aigu ja 90. aastil olli esi mõtsavaht. Täämbä olõ-i sõnno: õnnõ üts lakõsragominõ tõsõ perrä… Kõgõst 40 aastat vana pedäjä ja kuusõ võetas joba maaha. Tuust ei saa määnestki õigõt asja, hõllõ puu. Ku tarvitat ehitüses, ei saa maja lämmi, sääne puu nakkas ka mädänemä. A umal aol vanaesä arvas’, et vannamuudu elo lätt iks edesi ja opas’ mullõ selges, et vikativars võta seost puust, kirvõvars tuust ja taa kuu seeh võta tiidä aol maaha õkvalt sääne puu.

A kuis muido täämbäne elo paistus?

Mu vanaimä ohas’ viil inne surma: mille taa maailm nii kuri paik piät olõma ja viil kur’õmbas lätt? Ei olõ hää aig. Ku perrä mõtlõma jäät, sis tulõ tühi tunnõ hinge. Et mis väikese inemise sõna mass.

Rahvas om vasta, vasta… a mitte midägi ei muutu. Mõni ütles mullõ kah: Ärni, sul om mõistust, no mille sa säändse jamaga aigo viidät? A ma saa hindä jaos umast tüüst nii suurt rõõmu ja hingerahhu.

Jah, luumistüü omgi vast maailma kurjusõlõ ja ull’usõlõ kõgõ kõvõmb vastamürk.

Reimanni Nele


Sibula Ärni ummi korvõ ja käsitüüga ülemineväaastadsõ Pühäjõõ käsitüülaadu pääl. Kipasto Margita pilt

Jaga seod artiklit
2019-01-15T13:08:56+00:00