1975. aastaga keväjä jõudsõ tsõõriga Põlvamaalõ tagasi. Taa jutt käü õnnõ mino kotsilõ: olõ põlinõ Põlvamaa tsura, tan sündünü ja suurõs saanu. Tõnõpuul oll’ tõsõst kandist – Mulgimaalt.

Saimi elo ja tüükotussõ Põlva kolhoosi Aarna küllä. Taal kolhoosil oll’ ka üts esimiis, kink nimes Üts. Timä juhtmisõ all oll’ majand parõmbidõ siän.

Naanõ sai tüükotussõ nuurkar’a pääle pullilauta ja ma tüükua mano autoelektrikus. A inne ja pääle tüüaigu käve ka naasõl abis. Ja ku naasõl väega rassõs läts’, tulli är periselt pullilauta tüüle.

Tallita oll’ pall’o sulgõ seen nuurpullõ ja mito rita keti otsan vanõmbit pullõ, kiä lätsi kõrrast kombinaati. Zootehnik mõõtsõ lindiga pulli är ja ku mõõdukaal vällä andsõ uma 450–500 killo, oll’ tapalõ sõit. Et kaalu kipõmbidõ kätte saia, võtsõ naanõ hindäle liisna kohustusõ ja lepse ülembidega kokko, et nä omma abis pärmi ja siiropijäägi hankmisõga. Ja ku ülembä olli tuuga peri, sõs läts’ «präskä» tegemises valla.

Pääle õdakust süütmist, ku söödäkäro sai vabas, naksimi pullõlõ «köörämit» tegemä. Asi käve niimuudu, et puistimi kärro kimmä pordsu jauhha, valimi pääle kiivät vett, segäsimi är, lasimi tükk aigu saista, sõs tempsemi külmä viiga parras lämmäs, pannimi mano pärmi ja siiropi, katimi rõivaga kinni ja jätimi lauta saisma kooni hummoguni.

Ku hummogu pullõ süütmä tullimi, oll’ käru silmini vatutavat rüübet täüs. Pühksemi molli õdakust söögisodist puhtas ja naksimi pullõlõ «köörämit» jagama – egä pull sai pangitävve. Vahepääl tull’ mõlaga siädä, et kõik saanu üttemuudu paksusõga rüübet. Mõni minot ja kõik oll’ otsan. Esiki mold lakuti puhtas. Ja ku mõni oll’ aigladsõmb, sõs kipõmb läts’ tõsõ käest vargilõ.

Veitü ao peräst oll’ laudan laulukuur, ku mitte RAM, sis mehe mõtsast vai pulli laudast. Laut oll’ säänest müügmist täüs ja nilpsati kiilt. Tuu tähend’ sõs: kas pulli jäivä purjo vai nõvvõti liisna portsõ.

Laula pall’o laulat, a ütskõrd saa pido otsa – hal’ast süütä pääle ja mokk maaha. Säänest kraami saa-i egä päiv – hää, ku paar-kolm kõrda nädälin. Pühksemi vahekäügi puhtas ja säädsemi kodo lõunalõ minekis, ku kaimi, et üts pull väega ähk ja puhk ja om kerest väega jämme, sis viskas pikäle. Lätsimi mano ja aimi tä vahtsõst üles. Pull tudisi, ai suust vattu ja oll’ täüs ku till. Selge, pullil om puhitus. Pullil om rassõ jalgu pääl saista, taht jälki pikäle hiitä. Mi ollimi tuud nännü: ku elläi pikäle hiit, sõs om täl lahkiminek.

Meid oll’ veterinaartohtri opanu, kuimuudu tulõ eläjät lahkiminekist pästä ja meile oll’ sääne riistapuu kah ant, minka eläjäle kõttu tsusada. Tollõ riistapuu nimetüs om trokaar. Täl om terräv ots ja toro ümbre. Ku ettenäüdädü kotsõ päält makko tsuskat, sõs toro jääse sisse, et mulk kinni es lännü ja gaas tulõ niimuudu vällä.

Mul es jääki muud üle, ku tull’ trokaariga pulli maost läbi tsusada, tõõnõpuul hoitsõ pulli kinni, et tä pikäle es hiitnü. Viil tükk aigu pääle tsuskamist es lasõ mi täl pikäle hiita – lasimi tä hoobis ketist valla lauda pääle jalotama. Ull’ ja ahnõ pull, mändse hädä hindäle üten tõi. Seokõrd pästimi tä elo, a võinu hullõmbidõ minnä. Sõski jäi tä kergele põdõma.

Mõnõ päävä peräst, ku naati tõisi ketipullõ kombinaati viima, panti tuu pull kah kuurma pääle. Kas usuti vai ei usu, a pulli silmist juussõ vesi – pull iksõ. Ja mi kah iksõmi…

Säinasti Enno


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit