Mino armsa kaasa (kellega joba 50 aastat üten eletü) sõsar nakas’ kah mehele minemä. Aasta oll’ sis vist 1970, suvi, oll’ vast jaanikuu.

Joba aiksalõ nakati koton ettevalmistuisi tegemä, panti kodoõlu käümä, aeti mõtsakohinat… Pruut oll’ opnu rätsepäs, ummõldi telmise perrä rõiva. Peigmehele ülikund, millest seo jutt edesi lättki.

Vanalõ laudalõ valõti tsimmendist põrmand, pikä lavva säeti üles, tetti pikä pingi, kõo tuudi laudaussi kõrvalõ ja nukkõlõ, et pulmaruum olõssi ilosamp.

Pulmapäävä hummogu pand’ pruutpaar hinnast rõivilõ ja sõitsõ är Võrolõ. Ma pidi viil jäämä pulmaruumi kohendama. Sis tull’ aig mul vahtsõ rõiva sälgä panda. A oh hätä, püksi olli kitsa, es lää iist kinni, ja pindsak oll’ kah nii, et nöpsi es lää kinni. (Mul oll’ joba sis veidükese suurõmb kõtt). Peigmiis oll’ mu ülikunna sälgä ajanu, noorik oll’ kaenu külh, et kuis taa ülikund nii lohva om.

Ma ai iks püksi kuiki jalga, köütse iist nöörijupiga kinni, lei jänessidega Jawalõ helü sisse, võtsõ uma provva perä pääle ja põruti Võrolõ. Tiidse õnnõ, et nä säädvä (tuukõrdsõ) Latsi Maailma poodi majan määndsengi kortõrin (kälimehe tädi man) hinnäst kõrda, et pulmamajja minnä.

Ilosalõ ehitü pulmaauto löüdse üles, a es tiiä, kon om tuu kortõr, kon nä rõivit säädvä. Autojuht kah es tiiä üldä, kohe minnä. Juuskõ sai nii, et higimulli olli otsa iin, es tiiä nimme kah, kedä otsi.

Ja nigu õks, naksi kõgõ kavvõmbast otsast pääle, joosi kõrrast (piaaigu) kõik trepikua läbi. Sis trehvsi kokko üte truksamba naasõga, kiä tundsõ kälimehe täti, tuu juhat’, et juusku ma viimätsehe trepikotta, hääd kätt kõgõ korgõmbalõ. Löüdse üles ja kümme minotit inne ärsõitmist saimi püksi är vaihta. Lõpp hää, kõik hää.

Ivastse Kasper


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit