Pühhiaig poliitikast priis!

Üts mu vangimajan istnu tutva kõnõl’, et täl oll’ sääl alostusõn lännü tülüs üte vinnemiilse vangiga. Tuu pääle oll’ mano karanu vanõmb ja kogõnumb vangin istja, löönü rusigu lavva pääle ja kärätänü: «Poliitikast mi tan ei kõnõlõ!» Mehe pei tuust reeglist kinni ja edesi oll’ istminõ olnu hulga rahuligumb.

Mi parhillanõ aig om kah ülearvo pall’o poliitikat täüs. Tan ei olõ midägi imehtä, valimisõ omma tulõman. A nii kõvva ütstõõsõ vasta olõmist ma varatsõmbast aost ei mäletä.

Inemiisil om õigus uma tulõvigu peräst murõhta. A valimisvõitlusõn näüdätäs pall’osid asjo lihtsämbä, suurõmba ja must-valgõmbana, ku nä periselt omma. Ja tuuperäst om parhilla ka hulga inämb vihatsit inemiisi ku muul aol.

Mis olõs, ku pruuvnu tetä poliitikast kõnõlõmistõ üte pausi? Vähembält pühhi aos. Saami kokko, kõnõlõmi umist tegemiisist ja plaanõst, olõmi rõõmsa. Ärmi lasõmi poliitikal ummi pühhi ja läbisaamiisi är tsurki.

Massa-i murõhta, kül vahtsõl aastal lätt ka muapilminõ edesi.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit
2018-12-18T13:13:30+00:00