Süküskuu olõ-i inämb mäki takan ja mõttõ käävä joba kooli ümbre. Olõ ummi koolinkäümiisiga joba lõpuotsan ja mõtlõ sakõstõ tuu pääle tagasi. Eesti kuul om hää kuul ja inämbüisi saa kõik elos tarviligu tiidmise kätte. Õnnõ üts asi, miä elon takistusõs tulõ, om tuu, et praktiliidsi asjo mõista-i tetä. Om vaia tetä näütüses sääne lihtsä asi nigu riiol ja no ei mõista. Mi õnnõs omma olõman Youtube ja Google, kost om võimalik tõtõst egä hädä kõrral api löüdä. A üts jakk jääs vaihõlt puudu – mõistminõ periselt näütüses õigit naklu valli vai puuri tarvita. Vanastõ saadi nuu tarkusõ vanõmbidõ käest, a täämbädsel pääväl olõ-i näil inämb aigu esi latsi opada, säändse tüülkäümise kõrraga ei saaki olla. Tuujaos ommaki kooli mõtõldu. A sääl nelän puutüütunnin, kon ma käve (ja ma iks viil ei saa arvo, mille piät seonimaani tütärlatsil ja poiskõisil esisugumanõ kõrd olõma?!), teimi mi õnnõ võiuväidse ja lipualussõ. Ja ega nuu poiskõsõki sääl midägi pall’o targõmbat ei tii. Raamaduriiol, miä vinne kirändüse kuurma all katki läts’, sais mul joba puul aastakka kurvalt tarõnukan. Elä sõs niimuudu!


Rahmani Hebo,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit