Inemise miil taht vahepääl lahutamist. Esieränis parhillatsõl pümmel aol. Hää viis tumõhõmpi mõttit pääst kavvõlõ saia om tutvidõga kokkosaaminõ.
Minevä nätäl peet hõimunätäl tõi mullõ põnõvit kokkosaamiisi vanno ja vahtsidõ tutvidõga. Noist üts esierälidsemb oll’ Tal’nan, kon näi ja kuuldsõ nuurt udmurti Anfinogenovi Bogdani. Timä om umal maal väega kuulsa luulõtaja ja bändimiis, kiä kirotas riimin ja rütmin luulõt, miä rahvalõ häste pääle lätt.
A päält luulõtajatüü tege tä ka tüüd nuuriga. Näütüses om üts timä tegemiisist Udmurdimaal andõkidõ latsi suvõlaagri kõrraldaminõ. Jah, just nimelt laagri anniga latsilõ. Ku tuud kuuli, mõtli, et meil Võromaal pidänü kah midägi säänest olõma. Vast tulnu niimuudu kostki vällä mõni nuur uman keelen luuja.
Säändse mõttõ tulõva sis, ku kuulõt ja näet, midä muialpuul tetäs. Ja ku tahat maailma laembalt nätä, tulõ vahepääl tõisiga kah kokko saia.
Seo nädäli lõpun, 28. rehekuul om kõigil hää võimalus vanno ja vahtsit tutvit nätä. Tulõ jo Lindora laat, kohe vuur kokko rahvast siist ja säält nukast.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja