Olli tuukõrd, kuvvõkümnendide algusõn, maalri Räpinä keskkooli huunõ ehitüse man. Õdakide läts’ meil, tütärlatsil, vahepääl igäväs. Tiidsemi, kon torumehe üümajal omma, ja ütskõrd tull’ kellelgi mõtõ näile kolli tegemä minnä.

Voltsõmi paprõst linnugi, kirotimi tsiiva pääle, et viie minodi peräst lindas maja õhku, ja linnutimi tuu sis näide vallalidsõst aknõst sisse.

Hindä käkemi kipõstõ pargi veeren puhma taadõ är.

Sedämaid tormatigi suurõ kolina ja «sarviliidsi» sõnnuga vällä, muidugi mitte otsma pommi, a tembu tegijät. Peimi aga puhma takan naaru uma kõrdalännü «nal’a» üle.

Et kunagi tulõ aig, ku mõnõl võigi pomm püksikarmanin olla ja tä tege ähvärdüse ka teos, es mõista tuukõrd unõngi nätä.

A pudrulugu tekkü tuust, et mõnõ torumehe olli Tal’nast peri ja mi opsimi näile võru kiilt. Nal’akampi sõnnu ja lausit kirotiva nä üles.

Ütspäiv söögimajan tahtsõva suurmaputru pruuvi ja näütsi söögijagajalõ papõrd, kon suuv sulaselgele kirän: SURMAPUDÕR.

Näide õnnõs tuud putru es olõ – pässivä tuugi kõrd eloga.

Kolodinskaja Külli

Jaga seod artiklit