Eesti aokirändüs om hindäle vabatahtlikult võtnu ütiskunna ketipini nime ja paistus tuu üle esiki uhkõ olõvat. Üts prantsusõ kuning ollõv kunagi ütelnü: «Riik – tuu olõ mina!» Küländ tagasihoitlik ütelüs; miis es tulõ praalma, et ütiskund – tuu olõ mina. Täämbädsen Eestin paistus ollõv õigõ mitmiid, kel suu tahtnu vällä üldä: ütiskund, tuu olõ mina. Kaugõltki mitte ainult aokiränikõ siän. Mõni ütleski vällä, noidõ kotsilõ passis üldä: taa om Aabramit nännü.

Võtami sis ütiskunna mudeli. Hulk rahvast tulõ kokku midägi tegemä vai tähistämä. Niikaua om kõik kõrran, ku tulõ vällä, et üts om tulihingeline Reformieräkunna, tõnõ EKRE fänn. Nuu püürdvä taplõma, lahutaja umakõrda ja varsti taplõsõ pia kõik. Mis juhtus, kui noil inemiisil kõigil pini üten omma? Pini võtva asja väega isiklikult, uma peremiist tulõ kaitsa egan olukõrran, kasvai elu hinnaga. Nii et pini taplõsõ umavahel, mehe-naasõ umavahel. Tuus aos, ku inemiisil tapõlusõst villänd saa, om kats-kolm pinni sandis purõtu. Ütel omgi õnnõstunu uma elu peremehe iist ohvõrda, kuigi peremiis om hoopis Elurikkusõ Eräkunna puult.

Kuis om lugu ketipini haukmisõga? Näütüses või tuua üte kimmä pini haukmise-eelistüse. 1) Toonõkurg. 2) Harvester. 3) Naabrimehe autu. 4) Naabrimiis esi. 5) Egäsugudsõ liinasaksa. 6) Lamba, kui nimä värtest huuvi päsese. 7) Repän, kui tä tiigi veeren partse hiil. 8) Rebäse vai kähriku helü. 9) Roti, kiä müüdä juhtmiid juuskva. 10) Võõra kassi. Tuu om ainult top-10, pääle noidõ om viil tuhat muud asja vai eläjät.

Ütesõnaga: õigõ ketipini lõugas vahetpidämädä ja määnestki rahhu ei olõ. Kui säänest pinni tsipa opada, sis vast jätt naabrimehe ja timä autu rahulõ, aga kuimuudu tiit tälle selges, et toonõkurõlõ nigunii midägi tetä ei saa ja harvesteri ei tasu kah hauku, sääl om raha takan, aokiräniku kah tedä ei putu.

Aga kui pinile nuu asja selges jõuat tetä, sis tä jo ei olõ kuigimuudu ütiskunna ketipini, sis tä om peremehe pini. Nii om aokirändüsega kah. Ütiskunna ketipini om tuu, kiä esihinnäst surnus purõ. Kui mullõ säänest näüdätäs, sis ma ütlä: «Näet, ime küll, oll’ olõman jah, aga inämb ei olõ.» Vai sis tõnõ varjants: näüdäke mullõ paari-kolmõkümmend aokiränikku, kel kolleege hambajäle hõngulõõri pääl. Ja kon om tuu, kiä surnus purõti?

Üts sort pinne siski või kandidiiri ütiskunna ketipini nime pääle, aga noid ei peetä inämbüste ketin. Nimä haukva ainult sis, ku kuuldva tõisi pinne haukmist, tiidmäldä, midä täpselt haugutas. Või-olla et Eesti aokirändüs pidägi silmän noid pinne.
Halldor Laxness om ülnü umbõs nii, et miist, kel pinni ei olõ, ei saa peris õigõs mehes pitä. Mu arust käü tuu ütelüs vastapite: pini, kel peremiist ei olõ, ei olõ määnegi pini.

Eesti aokirändüsel om peremiis ja ütiskund tuu olla ei saa.

Pulga Jaan

Kae ka 21.11 Uma Lehe juhtkirja „Valvjapinil tulõ laskõ hauku”
http://umaleht.ee/article/valvjapinil-tulo-lasko-hauku/

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit