Seo jant juhtu sõs, ku kolhoosi olli joba lakja lännü ja Vinnemaa veeren kaivõti küläteid läbi, et õkva siiä- ja sinnäpoolõ ei saasi nii lihtsäde.

Elli tuukõrd Viitka lähkün talun. Pidäsi sääl eläjit. Oll’ illus süäsuvõ ilm. Ma tulli õdagu kodu ja kai, et üts pini om kaonu. Mul oll’ näid tuukõrd peris kolm tükkü. Üts püssü kotun, a taks Murka ja suur valgõ karvanõ Karu käve vahel poodi ja lautu man koosõrdõmõn.

Süütse uma eläjä är ja sõitsõ poodi manu uurma, vast kiäki nägi midägi. Mõnõ mehe istsõvõ poodi kõrval ja jõiva olt. Nä olli nännü, et pini olli mõlõmbõ sääl käünü. Üts oll’ viil nännü, kuis Murka hüpäs üte rohilidsõ Moskvitši pääle. Lätsi kaupmehe käest uurma. Oll’ nelläpäiv. Sõs oll’ kaubapäiv ja rahvast kävve pall’u. Tä lugõsi mullõ ette kõik, kes sääl autidõgõ kävve. Inämbüs Vinne poolõ päält. Ja tä tiidse kõiki, kes kon külän Vinne poolõ pääl eläs.

Ah et rohilinõ autu, kohe Murka pääle kobisi. Juhat’ mullõ sõs tiid. Kässe sõita Savihuuvi Tiidu koduni. Hääd kätt jääs Vahingõ järv ja säält om Natalkino küllä nätä. Sõitsõ piiri viirde. Jäti autu sinnä. Jala sai säält piirikraavist üle.

Jõudsõ küllä. Mitte üttegi inemist ega esiki pinni es näe. Õnnõ üts hobõnõ, kellege oll’ kah poodin käütü, sei keti otsan. Mõtli et küsü tuu vanamehe käest, kon tuu rohilinõ autu om. Koputi kül ussõ pääle, a kiäki es tii vällägi. Külän nigu es eläki pääle hobõsõ kedägi. Mis mul muud üle jäi ku esi külätanumit piten otsi. Ütekõrragõ nakas’ üts pini kavvõmbõl haukma. Naksi helü perrä mineme ja mõtli, et tuu kül Vinne pini ei olõ. Nu pakõsõ kuun pererahvagõ är, ku võõras küllä sisse tulõ. Noh ja näigi. Autu saisõ muru pääl ja sääl kõrval võrkaid ja Murka aian ketti pantu.

Kedägi nätä es olõ. Pitsiti hindä aiaposti ja saina vahelt läbi ja haruti Murka vallalõ. Tuu hüpel’ ja kilgas’ suurõst rõõmust. Nigu ma muru pääle tagasi sai, näi, et säälsaman aia kõrval üts vanamiis ragu haku piinüs. Imelik, et ma tedä inne es näe, ku saisõ ja kai, kuis aida päsede. Tarõst tull’ noorõmb miis vällä ja oll’ kuri, et mille ma tä «sabaka» vällä lasi. Patsut’ viil hindäle küle pääle ja kutsõ Murkat hindä manu. Kos tä sõs läts’! Tiirut’ suurõ kaariga müüdä. Ma olõs tälle mõnõ «hää» sõna ütelnü, a ei mõista niipall’u vinne kiilt. Tullimi säält lihtsäle tulõma. Murka tiirut’ iin ja takan. Võtsõ üte kalkuni ka viil ette ja ajasi tuu küläst vällä võpistikku. Ma es keelä kah.

Külä oll’ kah ellu tulnu. Egäl puul olli «baaba» vällän: kes ukõrd’ pindre pääl, kes ajasi juttu. Üts küsse mu käest, kuis ma mõistsõ sinnä otsma tulla. Niipall’u ütli, et poodi mant opati. Tuju läts’ õkva hääs, et Murka kätte sai. Sõitsõmi sõs kodu.

Õdagu pääle lehmänüsmist lätsi küüni ala kaema, mis Murka tege.

Tä oll’ mullõ süämest tenulik, et ma tä är pästse. Litsõ hinnast sääl hainaunigu otsan nii ligi ja tükse lakma. Mul lätsi õkva silmä likõs. Egas elläi ull’ ei olõ. Kül tä sai arvu, ku väega ma tedä hoia.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit